Ma sooviks kahe räpparsemu EPst rääkidest kasutada võõrakeelset sõna „chunky“. Guuglitõlkija ütleb eestikeelseks vasteks turske või tänkjas, sobivad mõlemad, ning haruldasemale sõnale tänkjas annab sünonüümisõnastik omakorda vasteid (valin vaid endale sobivaid): nätske, mätske, känklik. „SKETЧИД EP“ on kui nätsked suured ampsud, mis venivad su suus, mida annab mõnuga hammustada, nagu külmikus seisnud jämedad maiustusebatoonid. Krõnk, kränk.

Ja ma ei mõtle, et räpparsemud Tommyboy ja Typicalflow on suurt ja tursket kasvu mehed, kellest jätkuks inimsööjatele maiustamist ja närimist kauemaks, vaid ikka seda, et muusika on chunky – nätske ja funky.

Tommyboy ja Typicalflow – üks eesti, teine vene keeles – valitsevad riimikunsti nii kirjas, suuliselt kui olekult-hoiakult. Nende all müdiseb ja roomab funk-kamakatega ollus – muusika autor LOWK, produktsioon ja miks Jarek Kasar –, mis on seni parim Eesti vastus Los Angelese beattape-voolule ja 80ndate boogie-vaimu ülalhoidjatele. Lubab ka uhket pikutamist nagu G-funk, aga on kuidagi bossim ja – vabandust – chunky’m. Väga meeldiv järamine. Bassikõlad on kerekad, -käigud õõtsuvad. Süntesaatoreid ohtralt, meloodiad neil lainetavad. Ja trummimatsud-klõbinad – jalutamise funk.

PS. kui Eesti muusikaga vinüülide kollektsioneerimine on ülekäte läinud – neid ilmub lihtsalt liiga palju juba, eelmisel aastal 130 nimetust –, siis Eesti räpivinüülide kogumine oleks pisut rahulikum hobi. Alles hiljaaegu vinüülirongile jõudnud kohalik hiphop ilmutab end aina sagedamini, kuid siiski harva suurtel plaadiketastel – muu hulgas „SKETЧИД EP“ ning sama plaadimärgi Superbandiit sügisel ilmunud Surekoera ja Oyti ühine EP „Behind the Transparent Curtains“.