See on suur varandus, et meil on olnud selline Jaak Johanson

Jaan Tootsen meenutab möödunud pühapäeval meie seast lahkunud muusikut ja näitlejat Jaak Johansoni (15. XII 1959 – 14. II 2021).

Kunagi, kui Jürgen Rooste kirjutas luuletuse, mis algas ridadega „ma olen 24 h ööpäevas inimene / juba paljalt selle eest võiks mulle / tasuta raha anda“, mõtlesin ma, et tean ainult üht inimest, kes vastaks sellele kriteeriumile, kes võiks olla selline INIMENE – see oleks Jaak Johanson. Ma ei tea kedagi teist, kes oma toimimatu toimimisega oleks nii palju ära teinud.

Oma püstiste sulgedega meenutas ta vana ja tarka indiaanlast, kes ise ei rabele, aga ainuüksi tema kohalolu paneb asjad liikuma. Kes loob maailma. Kes ühendab inimesi mingite nähtamatute niitidega. Kelle vaimuantennid on alati nii tundlikult häälestunud, et ta leiab üles Valdur Mikita või Mari Kalkuni enne, kui nad on ise ennast üles leidnud.

Jaagul oli valdkondadeülene haare: muusik, näitleja, kunstnik; mõtlik filosoof ja muretu rännumees. Õrnas eas, keskkooli lõpuklassides ja lavakooli esimestel aastatel sattus ta Hiiumaa laidudele, tegi tööd ja luges palju keelatud kirjandust. Omamoodi initsiatsiooni laager vaimuvaranduste otsas. Ja kõik need kohtumised paljude oma aja tippmõtlejatega, kes mööda neid piirialasid seiklesid. See oli kütus, mis teda ennast hiljem kandis.

Merle Karusoo juhtimisel toimunud Pirgu Arenduskeskuse mälusektori ettevõtmistel sai selgeks, et selles maailmas on kõik isiklik. Kui tahad teise inimese kohta midagi teada saada, pead rääkima oma loo. Jaak oli oma tegemistes isiklikult kohal, oli päriselt kohal. See ongi väga eriline ja kummaline vaimuseis – hoida oma hing irvakil, isegi kui vahel on väga valus. Vaatamata oma tundlikule loomule mõjus Jaak ise alati väga rahustavalt ja turvaliselt. Ilmasammas, kes oma nagisevate säärsaabastega väärikalt läbi aja ja ruumi liikus. Seesama aegadeülene mees seal Kloostri Aida nurgalauas, Kalamaja kohviku verandal, Esna mõisa treppidel... Jalgrattaga juunikuu öö hommikupaistes vanalinna tänavail. Ruuporiga regilaulu laulmas Väravamängude lõppematutel radadel. Pasunaga ees, mardisantide rodu järel, üles Toompea mäkke.

Inimene, kellel oli aega kuulata ja kaasa mõelda. See on suur varandus, et meil on olnud selline Jaak Johanson. Eriline sisemine väärikus, mis ei ilmne üksnes sõnades, vaid kogu olekus, detailides. Ühiskonnas, kus põhiloosung on „Sinu äri eduks!“, on korraga mees, kes loob enda ümber täiesti teistsuguse maailma. Maailma, kus raha ei ole oluline, tähtsad on lood ja laulud. Jaak arutles kunagi Ööülikoolis koos Peeter Lauritsaga teemal „Unenägu, unelaul ja autorikaitse“. Tema oma autoriõigusi ei kaitsnud, Johansonide plaadil on märge „autoriõigused kaitseta“. Ilmselt tuli see eluhoiakust, et mõte on vaba, muusika on vaba, sina oled selle vahendaja, aga see kuulub kõigile. Me ei oska kokku lugeda, kui paljusid inimesi on ta oma lauludega aidanud.

Jaak ei andnud hinnanguid, ei öelnud kunagi kellegi kohta halba sõna, aga kõikidest tema juttudest tuli välja see, kuidas ta mõtleb, mille järele igatseb. Inimene, kes on selle maailma n-ö läbi näinud, kogu ilus ja valus. Tema looming, kuigi vahel nukker, mõjus alati elujaatavalt, jõuduandvalt.

See võib tulla üllatusena, aga muusikamehena tuntud Jaak Johanson oli ka kunstnike liidu liige, tegi aktiivselt kaasa Tõnis Vindi Stuudio 22s. Just viimasel aastal, kui ta laulda enam palju ei jaksanud, oli joonistamine tema lemmiktegevus. Ülevoolavalt palju uusi pilte ja unenägusid.

Jaaguga oli alati lahutamatult kaasas helisalvestaja. Seda ta oskas poetada nii siia kui sinna. Täiesti omaette žanr – argivestlused. Küll tahaks praegu kuulda, millest kõneles Artur Alliksaar oma sõpradega Tartu kohvikuis – ei mingit jälge –, aga näiteks Juhan Viidingu spontaansed sõnavõtud ja helilised ülesastumised on tänu Jaagule alles.

Johansoni mäluketas – piirideta vaimuvara, peaaegu universumi infoserveri mõõdus mälureservuaar. Siin on emakeelseid unistusi, iirikeelseid laule, vanalinna tänavate kaja, Uku Masingu unenägusid, mulgikeelseid mõtisklusi, Jüri Kotšinevi kõrgstiili, filosoofide heietusi, õdesid-vendi, ema ja isa koduseid hääli. Me kõik oleme sellel mälukettal.