2014. aastal kirjutasid sa Viljandi uuest laululavast ja märkisid muuseas, et sündis küll väärtarhitektuur, kuid laululava sai turvaliselt igav ja ei loodud midagi, mis „kiusaks, noriks tüli, kõdistaks, ehmataks, tekitaks ebamugavust või kadedust, paneks juurdlema või vastu vaidlema“. Nüüd on selline objekt Viljandis püsti ja kasti pandud. Mis tundeid Joala monument sinus tekitab?

Joala monumendi lugu on mingis mõttes hästi lihtne. Seda ei oleks lihtsalt kunagi pidanud juhtuma ja jutul lõpp. Niimoodi avalikku raha ei kasutata. Kui kujurite ühing soovitab asjast loobuda – sealt edasi saavad kõik sammud ainult valesti minna. See on õpikunäide, kuidas asju teha ei tohiks. Asi ei ole niivõrd avalikus konkursis või eratellimuses – mõlemal on oma head ja vead –, kuid nii ühe kui teise puhul on õnnestumise eeltingimuseks professionaalselt ja läbipaistvalt korraldatud tellimisprotsess.

Teisalt – kui jätta kõrvale selle skulptuuri kunstiline kvaliteet ja muu probleemne, siis... Ma olin ka aasta alguses Viljandis. Inimesed tulid vastu ja muudkui küsisid, kus Joala monument asub. See oli haarav, kuidas kuju oma jaburuses linnaruumi aktiveeris. Ilmselt need entusiastid, kes kuju püsti panid, arvasid, et suur huvi on tingitud toredast monumendist, aga eks inimesed tulid ikka skandaali pärast.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega