Janno Kell, 12aastase autistliku poja isa, seisab tuttuue palk­maja uksel ja ütleb, et ta ei saa aru, kuidas see võiks kellelegi mitte meeldida. Siin on kõik südamega tehtud.

Kuidas saab keegi selle koha kohta siin – Liikva Päikesekodu kohta – kaebusi kirjutada?!

„Autistlike ja Downi sündroomiga laste vanemad ise rääkisid kaasa, mis siin kõik olla võiks,“ ütleb Janno Kell. Tema on Liikva Päikesekodu tegevdirektor.

Autistlike ja Downi sündroomiga laste vanemad on koostöös Eesti riigi ja Euroopa Liidu struktuurifondidega rajanud Harjumaale vaimsete arenguhäiretega noorte küla.

Tallinna kesklinnast 40 minuti autosõidu kaugusel, väikese metsatuka taga, keset lumist lagendikku seisab neli värskelt valminud puumaja. Kolme ümber on metallaed, mis ulatub umbes silmade kõrguseni. Janno Kell näitab uhkusega tiiki, kus elavad karpkalad – siin saavad tulevased asukad hakata kalu toitma ja palaval suvepäeval suplemas käia (veesügavus on poolteist meetrit). „Suure tugeva vaimupuudega mehega on raske linnas basseini minna, aga siin on neil oma koht,“ ütleb Kell. Majade kõrval on viljapuuaed („Kirsid, pirnipuud, õunapuud, kokku 80 sorti puid pooleteisel hektaril!“). Siia tuleb tall kahe hobuse ja kolme alpaka ja kitsedega („Loomade eest hoolitsemine annab tegevust!“). Kanala – 200 tibu on juba välja vaadatud. Metsa all on katusealune koos grillimiskohaga.

Liikva külast 1800 kilomeetrit lõunas, ühe kontorilaua taga istub noor mees, kes pole Liikva küla rajamisega sugugi rahul. Ta on kaevanud kõige kõrgematesse instantsidesse.