Alvar Aalto pärand on meiegi kultuurihuvilisele publikule hästi tuntud. Teatakse tema maju ja disaini, temalt oleme pärinud moevõtetena punase tellise ja puiduse karniisiarhitektuuri, ümarapõhjalised köögitaburetid ning lainetavad vaasid, mida võib nüüdsel ajal meiegi etematest poodidest osta.

Nii on režissöör Virpi Suutari mullu valminud tõsielufilm „Aalto“ mitte vaid Soome külje all, vaid ikka laiemalt, rahvusvahelises mõttes kahtlemata kindla peale minek, turvaline valik. Autori mitmed varasemad filmid on valminud kahasse Susanna Helkega, näiteks Euroopa filmiauhinnale kandideerinud töötute noorte meeste elustiili (nagu autodega drift’imist ja tulistamist) soojusega näitav „Tühikäik“ („Joutilaat“, 2001). Suutari põnevamate tööde seas on ka „Auf Wiedersehen Finnland“ (2010) Saksa sõduritega elanud naiste ja nende laste saatusest.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega