Inimkond on taas jõudnud ühte pöördepunkti. Eluslooduse evolutsiooni käigus on tekkinud olend, kelle valmistatud asjad kaaluvad rohkem kui ülejäänud elusolendid kokku. See on järjekordne ilmekas näide inimmõju ulatusest.

Ühest küljest on see tore: inimesed teevad rohkem asju ja eeldatavasti on neil seetõttu mugavam elada. Rohkem maanteid ja maju, laevu ja autosid, külmkappe ja pesumasinaid. Aga teisest küljest süveneb kahtlus, kui jätkusuutlik see on. Kas see mugavus pole mitte ajutine? Kas me mitte ei võta praegu võlgu tulevikult, tulevastelt põlvedelt? Ei kasva ju mitte üksnes asjade tootmine, vaid kasvab ka asjade tootmise kasv ise. See tähendab, et kasv on eksponentsiaalne ning reaalses maailmas ei saa see lõputult jätkuda.