Veel 19. sajandil oli eetrijoomine eeskätt ülemkihtide lõbu. Meditsiiniajaloolane Ken Kalling kirjutab, et sellisel moel „avardasid oma vaimu“ nii professorid kui ka balletitantsijad, eriti aga oli see nõrkus omane arstikutse esindajatele. Sajandi lõpul levima hakanud kokaiin ja opiaadid, samuti eetri odavnemine muutsid selle aga lihtrahva rõõmuks ja arstirohuks.

Eetrijoojaid võrreldi pedofiilide ja zoofiilidega

Ja eeter levis kiiresti, sajandivahetusel tarbiti seda enim Ida-Preisi­maal, Vene läänekubermangudes, Soomes, Rootsis, Norras ja eriti Põhja-Iirimaal. „Kus vaimupimedust palju – nagu iirlaste, leedulaste ja setude juures, seal möllavad alkohol ja teised joovastusvahendid,“ manas ajakiri Rohuteadlane 1910. aastal. Neid maid iseloomustas alkoholilembus ning seal oli tihti keeluseaduse või karskusliikumise tõttu alkoholi kättesaadavus ja tarbimine raskendatud.