Paldiski kohal helendas märtsitaevas.

Oli varakevad 2020. Ülar, hilistes 40ndates pikk ja kõhetu mees, kõndis vaevaliselt kodu poole.

Ta tundis end haigena.

Tavaliselt kestis poest kojutulek viis minutit. Nüüd kulus pool tundi, et jõuda keskväljaku toidupoest kodumajani Sadama tänava lõpus.

Ülari pea käis ringi.

Neelata oli raske.

Tundus, nagu tükk oleks kurgus.

Ülar vinnas end trepist üles teisele korrusele, sinna, kus metall­ukse taga oli tema kodu.

Ülar arvas, et tal on koroona.

Aga perearsti juurde ta ei läinud. Ta ei mäletanud oma perearsti nime. Ja õigupoolest polnud Ülaril ka ravikindlustust.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega