Kuigi meditatiiv-kitarrist Jürjendal on tegutsenud juba 90ndate algusest saadik, nimetaks teda pigem värskeks tegijaks ega riputaks talles raskuseks kaela tiitleid vana olija või teenekas helilooja. Pidada teda tagasihoidlikuks, tasa-targutavaks nokitsejaks või kuldseid aegu taga nutvaks kitarristiks oleks kohatu; uuendust otsivad koostööprojektid ja loomulik osalemine maailma muusikapildis ei räägi ambitsioonide puudumisest. Kui tsiteerida vabas vormis Jaak Johansoni mõttekäiku, et meil on palju muusikuid, kes küll sõrmega osutavad millelegi olulisele, aga kuulajad (ja tihtipeale ka loojad ise) jäävad imetlema sõrme, siis Jürjendali loomingu vabastavaks võtmeks ongi mitte-enesekesksus, kogemus muust kui iseendast.