Dokumentaalfilmid naispoptähtedest kui vaimu ja hinge striptiis

Siim Nestor kaardistab trendi, mille käigus tulvab avalikkuse ette üha rohkem ja rohkem väga isiklikke filme popstaaridest.

Kui sinust ei ole hiljaaegu linastunud dokumentaalfilmi või sellist pole parasjagu tegemisel, siis pole sa ilmselt esimese ešeloni popstaar. Personaalne dokfilm on kui aumärk rinnal, mis näitab, et sa kuulud kõrgliigasse. Personaalsest dokfilmist on saanud oluline võte poptähe arsenalis, mille toel ta suhtleb austajate ja avalikkusega, turundab ennast ja teenib ka korraliku suutäie.

Ning ma ei too siinkohal esile kõrvalt- ja järelpilgul valminud biograafilisi karjääriülevaateid – selliseid tehakse parasjagu ka palju ning need on sageli populaarsed ja pakuvad kõneainet –, vaid dokumentaalfilme, mis võtavad artisti tegemisi üles reaalajas, just praegu, loometöö kõrglennu ajal ning neid filmitakse artisti, tema tiimi ja/või plaadifirma loal. Popstaaride enda tellimusel-kureerimisel või siis lepingulise tööna mõnel videostriimi-kanalil, kes püüavad nooremate vaatajate meelitamiseks ja enda keskkonda kleepimiseks just eksklusiivseid popstaaridest kõnelevaid filme kokku kahmata.