Eesti arheoloogiateaduses on juba aastakümneid kinnistunud seisukoht, mille järgi hüljati Tallinna eelkäija – Iru linnus – lõplikult 11. sajandi alul (hiljemalt 1050). Samuti mainitakse eriaegsetes käsitlustes Tallinna kui uue piirkondliku keskuse (linnus, asula, sadam ja turukoht) esilekerki­mist sellele vahetult järgnenud perioodil. Oma olemuslike tunnuste ja funktsioonide poolest on tollast Tallinna võrreldud isegi kujunemisjärgus aolinnaga. Kuigi tänini pole Tallinnas toimunud välitööd toonud päevavalgele konkreetset hüpoteesi kinnitavat leiuainest, on „raamatutesse raiutud“ dogmad siiski visad taanduma. Hiljuti trükivalgust näinud Eesti ajaloo esimesest köitest võime jälle lugeda, kuidas Tallinn võttis üle Iru linnuse varasema positsiooni piirkonna keskse kauba- ja turukohana, mida kontrollis ja kaitses Lyndanise linnus ning mille tagamaad hõlmasid arvatavasti kogu muistse Rävala.