Prints ja pisuhänd. Pille-Riin Purje järelehüüe Ago-Endrik Kergele
Kui kuulsin Ago-Endrik Kerge lahkumisest, oli mul lugemisel Heili Einasto raamat „Rahel Olbrei. Eesti tantsuteatri rajaja“. Raamatus on sugestiivne foto Ülle Ulla ja Endrik Kerge partnerlusest Mai Murdmaa lavastuses „Suur võlur – armastus“ (1964). Ent Kerget Estonia balletisolistina mina näinud ei ole, üksnes telekatkendites.
Tema teatritee algas otsekui teist korda Panso kooli kuulsas 7. lennus. Kursusevennad Urmas Kibuspuu ja Jüri Krjukov olid lavastaja Ago-Endrik Kerge oma näitlejad. Intervjuus Jüri Krjukovi raamatu jaoks (30. septembril 1999) meenutas Kerge: „Annete kontsentratsioon oli kursusel väga tugev – juhuse, saatuse, ma ei tea, mille tahtel. Krjukov oli 17, kõige noorem – mina olin kõige vanem, 33. Mina olen seda usku, et ei ole lavastaja mitte keegi ilma näitlejateta – ja ka näitleja ilma lavastajata ei ole mitte keegi. Seda on kummaline rääkida: tantsijana ma olin harjunud väga suurte füüsiliste koormustega, minu jaoks oli sõnateater nagu puhkekodu... Urmas ja Jüri mõlemad olid väga kiired. Töö oli intensiivne. Ja võib-olla sellest tuleneb ka see suutlikkus, kui palju nemad siiski oma lühikese elu jooksul suutsid.“
Esimene Kerge telelavastus, mis otsemaid mällu kargab, on Eduard Vilde „Pisuhänd“: Kibuspuu – Piibeleht, Krjukov – Ludvig Sander, Elle Kull – Laura, Anne Paluver – Matilde, Aarne Üksküla – Vestmann, Salme Reek – toatüdruk Liina. Korratakse „Pisuhända“ Eesti Telefilmina 1982, esmaversioon oli 1981. aasta telelavastus, mille suhtes on mul hinges kerge nostalgia. Kerge särav komöödia „Pisuhänd“ jääb küllap armastatuimaks teleteatrisündmuseks läbi aegade.
Veel üks väljavõte Kerge intervjuust: „Seda ma rääkisin ka Jürile ja Urmasele: „Poisid, ärge pöörake tähelepanu ühepäevasele tunnustusele, kuulsusele, see pole üldse oluline!“ Ma võisin seda neis süvendada, mul oli see kogemus olemas. Mina olin saanud oma tunnustuse tantsijana, vabandage väga, olin Pariisis esinenud, Marlene Dietrich on mind tänanud… Minu jaoks ei olnud see probleem, et mul on vaja tulla teatrisse ja ennast tõestada.“
Kuulen praegugi, üleskirjutust lugedes, Kerge isikupärast, sametjat hääletämbrit. Kuidas ta voolib ja rõhutab sõnu: elegantselt, ainulise sarmika edevusega. Ta teadis suurepäraselt enda väärtust lavastajana ega etendanud tarbetut võlts-tagasihoidlikkust.
See on kahtlemata kuldaeg: teatrikoolis alanud, napilt kümme aastat kestnud periood, kui lavastaja Kerge põlistas tandemi Urmas Kibuspuu (1953–1985) – Jüri Krjukov (1954–1997). Draamateatri komöödiast „Noore daami külaskäik“ (1977) Estonia menuoperetini „Savoy ball“ (1982); teleekraanil koos „Pisuhännaga“ Bornhöhe „Kuulsuse narrid“ (1982), Smuuli „Musta katuse all“ (1982), Vilde „Tabamata ime“ (1983) ja pika pealkirjaga „Enn Vetemaa filmilugu teemal „Püha Susanna ehk Meistrite kool“, mille lavastas Ago-Endrik Kerge“ (1984). Tolle viimase puhul Kerge muigas: „Teater on üks absurd, üks kordumatu nähtus. Hullumaja! Kusagil ei kohta taolisi hulle: lavastajaid, näitlejaid… Kõik komplektis koos on see üks panoptikum – kui vaadata selles võtmes, milles film tehtud sai. Kõigepealt naerame ennast, ärme läheme teiste kallale. Kui me saame ja julgeme enda üle naerda, siis ei ole maailmas midagi valesti!“ Tsunftisisest naeru jätkas Kerge teleseriaal „Nota bene! Teatriluulud“ (2000), seegi „koomiline tragöödia“ jäädvustab andekate näitlejate ja vaimukate rollide panoptikumi.
Lavastajatee mõistagi jätkus, Kerge on loonud sõna- ja muusikalavastusi Vanemuises (1985–1991 oli ta kunstiline juht), Estonias, Vanalinnastuudios, ETVs, Komöödiateatris. Mitu head lavastust väärivad meenutamist, aga mälupiltide setitamine tahab aega.
Ago-Endrik Kerge panoraamne lavastus Tammsaare „Tõe ja õiguse“ I osa põhjal kandis mõjusat pealkirja: „Aeg tulla, aeg minna“ (Vanemuine, 1986). Mälestused ja mälestuste mälestused hakkavad nüüdsest igaviku pöördlaval oma tasakaalu leidma, hoidma...
