Eesti Kunstimuuseumi peadirektor Sirje Helme: „Kas me peame suuri kalleid näitusi risti-rästi üle Euroopa vedama?“

Kadrioru kunstimuuseumis saab alates sellest nädalast külastada uhket Madalmaade kunsti näitust „Memlingist Rubensini. Flandria kuldne ajastu“, mis on pärit erafondist The Phoebus Foundation. Näituse maksumusest ja kallite muuseuminäituste tulevikust räägib Eesti Kunstimuuseumi peadirektor Sirje Helme.

Kui suured olid näitusega „Memlingist Rubensini. Flandria kuldne ajastu“ seotud kulud Eesti Kunstimuuseumi jaoks?

Selle näituse puhul on tegemist laiema koostööga Eesti Kunstimuuseumi ja The Phoebus Foundationi vahel. Näiteks on Antwerpenis The Phoebus Foundationi konserveerimistöökojas oma kogemusi täiendanud üks meie noorematest konservaatoritest ja loodame sellega jätkata. Niguliste muuseumis avame mai lõpus samuti näituse The Phoebus Foundationi kogudest, altarimaalid 16. sajandi algusest. Koostöö selle fondiga vahendas meile meie partner, kes kuulub ka Eesti Kunstimuuseumi Sõprade Seltsi. The Phoebus Foundationi looja Fernand Huts külastas Tallinna 2018. aastal, kui Kumus oli parajasti avatud Michel Sittowi näitus ja Niguliste muuseumis saime tutvustada Rode altari projekti. Selle külaskäigu põhjal otsustati, et oleme väärilised koostööks.

Näitus „Memlingist Rubensini. Flandria kuldne ajastu“.

Kunstnikud Hans Memling, Catharina van Hemessen, Frans Floris, Peter Paul Rubens, Anthony van Dyck jt.

Kuraator dr Katharina Van Cauteren (The Phoebus Foundation).

Kaaskuraator Greta Koppel (Eesti Kunstimuuseum).

Koordinaator Niels Schalley (The Phoebus Foundation).

Kujundaja Mari Kurismaa.

Kadrioru kunstimuuseumis 23. aprillist kuni 31. oktoobrini 2021.

Kuna üks fondi eesmärke on toetada Madalmaade kunsti rahvusvahelist tutvustamist, siis katavad nad seekord ise suure hulga kulusid, näiteks osa kindlustussummasid, mida pole võimalik katta Eesti riikliku kindlustusega (sõda ja terrorism), samuti oma kunstiteoste saatjate elamiskulud (kes pidid siin ju üsna kaua viibima, arvestades pandeemiast tingitud kohustusliku eneseisolatsiooni perioodi). See juhtum on üsna erakordne ka selles mõttes, et puudub näituse honorar, mis on üks suuri kuluartikleid.

Lisaks trükiti Flandria kunstiajakirja OKV spetsiaalne erinumber, mis on pühendatud Tallinna näitusele. Ingliskeelse ajakirja trükiarv on nii suur, et võimaldab näituse külastajatele seda tasuta jagada.

Eesti Kunstimuuseumi poolsed kulud olid kokku 160 000 eurot (näituse installatsioon, trükis, transport jm). Sellise näituse kohta on see ikka väga väike summa.

Publikuarvu kohta me hetkel eriti optimistlikke plaane ei tee, kuid vähemalt 40 000 külastust loodame saada.

Kuidas üldse võiks koroonapandeemia mõjutada muuseumide tulevikku, mõeldes suurte ja kallite blockbuster-näituste korraldamisele ja nii kunstiteoste kui inimeste reisimisele?

Esiteks: pandeemia mõju on kahesugune, lähiajaline ja pikemaajaline. Küsimused, mis puudutavad kõiki muuseume üle Euroopa, sest muuseumid avanevad praegu peaaegu kõikides riikides, on lihtsad – kuidas reageerib publik, kas tullakse tagasi, kas muuseumikülastused vähenevad või vastupidi. Üldtendents on praegu erinev eelmisest kevadest. Me teame rohkem, kardame rohkem ja samas riskime rohkem, sest kultuur on igapäevaelust nii pikka aega eemal olnud. Pikaajalised muutused on alles kujunemas, sõltuvad paljudest teguritest, ja ma usun, et tulemused võivad olla teistsugused, kui võiks arvata.

Kõige olulisemad küsimused tulevikuks on kindlasti seotud inimeste ja näituste reisimisega laiemalt. Reisimine on omakorda seotud suurte kuludega, sest transport ja kindlustus on näituste puhul tavaliselt kaks kõige suuremat kuluartiklit. Kas me peame suuri kalleid näitusi risti-rästi üle Euroopa vedama? Sel teemal on väga pikka aega räägitud, on välja mõeldud kõiksugu programme kõlavate nimedega, kuid muuseumide päriselu on teistsugune ka pärast lõputuid seminare ja konverentse, ja ka hinnad tõusevad pidevalt.

Samas – kui loen oma Lääne kolleegide arvamusi praegusest situatsioonist, siis saan aru, et kuigi mõneti on meie olukord sarnane, siis teisalt oleme siiski täiesti erinevas situatsioonis. Sarnasus on kindlasti see, et suuremat tähelepanu pööratakse oma kollektsioonidele. Sama teema kerkis üles ka meie muuseumis kohe pärast esimest sulgemist. Esimene eufooria on möödunud, kuid kindlasti arvestame lähiaastatel rohkem enda või lähinaabrite kollektsioonide põhjal tehtud näitustega.

Erinevus Lääne muuseumidega võrreldes on kindlasti see, et Eesti minevikust tingitud suletus mõjutab meie publiku teadmisi, ettevalmistust ja huvi siiamaani. Seepärast ei ole ma kriitiline nn blockbuster-näituste suhtes (arvestades ka väärtuslikku uurimistööd, mida alati ettevalmistuse käigus tehakse). Meile ei saa näiteks Rembrandt olla halb näide muuseumi ahnusest suure külastajaarvu järele, vaid hoopis hoolimine oma publikust, soov näidata midagi haruldast ja eriti väärtuslikku, mida inimkond on aegade jooksul loonud ja millest me suurt midagi ei pruugi teada.

Erinevad on ka rahastuse süsteemid. Loen kohati kurva naeratusega oma Lääne kolleegide paanikat, kes eriti viimasel kümnendil on sunnitud üha rohkem ise piletituluga arvestama. Kui kümmekond aastat tagasi nimetasin meie omatulu teenimise kohustuse protsendi, suhtuti sellesse veel äärmiselt kriitiliselt, sest see sekkub muuseumi vabadusse. Nüüd oleme selles peaaegu sarnases olukorras.

Mulle tundub, et just rahaline külg on pandeemia ajal tugevalt arutlustes esil ja kulutuste vähendamine on suur teema, eriti reisikulutuste. Euroopa tippkollektsioonidega muuseumid on hoopis teises olukorras kui meie. Nende püsiekspositsioone külastavad miljonid turistid, kes ühel hetkel ilmselt siiski tagasi tulevad, kui olukord maailmas normaliseerub. Ja kui ei tule, ei juhtu ka lausa tragöödiat, sest piisab ka oma riigi inimestest. Meie nii ei saa, meie näituste perioodid ja finantstulud on omavahel palju tihedamini seotud, meie publiku vajadused on ka natuke teistsugused. Oleme loodetavasti endiselt avanemise, mitte tüdimuse etapis.

Hoolimata arutlustest ja radikaalsetest küsimustest muuseumide rolli kohta vajavad kõik muuseumid laene teistelt muuseumidelt, seda ka omaenda kollektsioonide uurimiseks. Omavaheline suhtlus käivitab selle vereringe, mis muuseumikülastuse Euroopas nii populaarseks on teinud. See pole ekraanisuhtlus, vaid see algab alati kusagilt mujalt, inimlikust kontaktist, kohapeal tekkivast sünergiast. Just nii tekivad ideed ja mõnel puhul ka realiseeruvad, ka meie selleaastane suurepärane kava kõikides Eesti Kunstimuuseumide filiaalides on saanud alguse aastaid tagasi. Seda kõike praegu pole ja see tähendab näituste iseloomu muutust kindlasti mitmeks aastaks, see tähendab ka vähendatud ootusi publiku arvule ja omatulule. Peame sellega arvestama.

Kui pandeemia leiab teise viiruse, mis möllama hakkab, ja maailm lõplikult sulgub, siis on häid lahendusi väga vähe. Kui siiski pikkamööda (ma küll ei usu, et see juhtub veel sel aastal) omavaheline inimlik suhtlus taastub, siis leiavad muuseumid ennast suhteliselt samast olukorrast, kus nad olid varem.