Veel ütlesin Afanasjevile, et näe kus lugu, eesti kirjanik Afanasjevi teost esitleb Eesti Kirjanike Liidu esimees Aleksejev, ja tegelasedki on Peipsi vanaveneusulised.

„Õitsengu äärel“ detsembrikuus läbilugenuna helistasin kohemaid Vahurile. Et kiita. See oli ju kah täitsa katastroofiromaan – eshatoloogiline värk, nagu peenemad mehed ütlevad. Ütlesin: sa oled nüüd ühtaegu meie Houellebecq ja seriaali „Billions“ stsenarist. Et su raamat on ju Elon Muskist ja tema ümber tiirlevatest balti geeniustest. Ja ma tegin kirjanik Vahurile ka kohemaid ettepaneku.

„ME TEAME“: Vahur Afanasjevi viimaseks jäänud romaani „Õitsengu äärel“ (2020) illustreeris graafik Toomas Kuusing. „Kui Vahurile pilte näitasin, olid tema kommentaarid wow, võimas, täpselt, äge, jess, super, naelapea pihta. Lõpuks tundub, et kõige rohkem meeldis talle raamatu kaanepilt „Me teame“,“ ütleb Toomas Kuusing.
Ettepaneku uue raamatu kirjutamiseks. Mille jaoks ühel grupil siseringi äritegelastel on faktiline materjal koos. Selle kohta, kuidas raha Eestis liigub ja kaob, mis toimub usaldusväärsete kontorite fassaadide taga ja kuidas õilsa näoga petetakse ning täitsa puhtalt pääsetakse. Niisugune raamat peaks see olema, et peale selle avaldamist lipsustatud sulid enam ei arvakski, et puhtalt pääsemine õnnestus.

Vahur tänas kõigepealt komplimendi eest. Justnagu ta poleks arvanud, et kirjastaja Luik üldse tema raamatuid loeb. Justnagu ta ei olekski aru saanud, et Eestis on tema esimene, kes kirjutab planeetidevahelisest äritegemisest, rahvusvaheliste programmeerijate võitlusest tumeda veebiga, USA lahkumisest ÜROst ja muust moodsast. No okei, palju aastaid tagasi kirjutas Nikolai Baturin (taas võluv eesti kirjaniku nimi!) raamatu „Kentaur“, mis rääkis Araabia naftaperekondadest, liivakõrbes küpsenud üliinimestest.

Aga ettepaneku Eesti ärikurjamitest dokumentaalromaan kirjutada võttis Vahur mõtlemiseks. Mõtles, mis ta mõtles, mõni nädal hiljem kirjutas ta mulle häbelikult, et tal on “2021. aasta tööd sügiseni ära planeeritud“. Et ei jõua. Kuigi sai vist üsna selgelt vihjatud, et honorari paneb grupp äritegelasi kah välja.

Pange tähele – Vahur Afanasjevil olid detsembrikuus paljud asjad käsil, looja oli õitsengu äärel. Polnud mahti uut töödki võtta. Või ei sobinud – aga ikkagi. Vahur oli väga andekas. Ka temalt pärast pikka kaalumist eitav vastus saada oli tegelikult austav. Panin tema „Õitsengu äärel“ ühel jõulukuu õhtusöögil oma ärijuhtide ette lauale ja soovitasin – vohh! nautige, kuidas Tartu kirjamees rahvusvahelist vibe’i tabab!

Ja nüüd siis selgub, et olid need Vahuri plaanid, mis olid, sisse sõitis hoopis kaos. Selline on elu ja selline on surm. Õelasti kirjutati see Vahuri elu lõpupeatükk.
ESIMENE LUGEMINE: Vahur Afanasjev möödunud aasta lõpus Peipsiveerel Tartu Uue Teatri lavastuse „Serafima+Bogdan“ esimesel lugemisel. Oma romaani teatri­versiooni, mis 31. juulil Kolkjas esietendub, kirjanik enam ei näe.

Mis ma oskan öelda? Kas oli võimalik seda aimata?

Minu distantsilt küll mitte. Kolleeg Vahur oli ükskord Ekspressi toimetuses just parasjagu siis, kui vajasin ajakirjanikku enda kõrvale. Nimelt tulid meile külla türklased. Terve toatäis türgi dissidente, kellel on üleeuroopaline võrgustik. Hizmeti-nimeline. Diktaator Erdoğani vastased, paduusklikud. Demokraadid, nagu nad ise ütlesid.

Ja Vahur küsis nendelt eranditult mustades ülikondades eranditult meestelt, et kuivõrd demokraadid te siis ikka olete, kui te ühtegi naist ei võtnud kaasa Tallinna vabadusest rääkima. Tõsi ta on. Hizmeti Tallinnas elavad liikmed, kelle passe meil Türgi saatkonnas enam ei pikendata ega sündivatele eestitürklastele värskeid passe välja ei kirjutata (kuna nad on sündinud „terroristide“ peresse) ei luba oma naistel võõraste meestega kätelda ega nende küsimustele vastata. Küsid naiselt, vastab tema mees. Niisugused maneerid.

Igatahes käitus Vahur toona südilt ja vabalt.

Ka romantiliselt olen näinud teda käitumas. Tartus, pärast Tartu Uue Teatri etendust, kohvikus kauboisaabaste ja värvitud juustega. Niisamasuguse tüdrukuga. Õnnelikud noored olid.

Midagi ebaõiglast oli Vahuri äraminekus. Ebaõiglast ehk mitte ainuüksi Vahuri enda elu, vaid ka lähedaste ja kaugemate poolehoidjate suhtes. Ootamatu lõpuga romaan, see kirjanik Afanasjevi elu.

Hans H. Luik

„Serafimas ja Bogdanis“ on mitu hooaega kvaliteetset teleseriaali

ILLUSTRATSIOONID HITTROMAANILE: Vahur Afanasjevi menuromaani "Serafima ja Bogdan" (2017) illustreeris kunstnik Peeter Allik. Kui Allik 2019. aasta viimasel päeval suri, meenutas teda Areenis ilmunud järelehüüdes just Vahur Afanasjev...

Tundsin Vahurit mitukümmend aastat, aga sõbrad pole me kunagi olnud. Hakkasime lähemalt suhtlema „Serafima ja Bogdani“ teatrilavale toomise teemadel alates 2018. aastast. Romaani lavale jõudmine on olnud pikk ja päris vaevaline protsess, langes ära nii mitu lavastajat kui etenduspaiga ideed. Aga et Sibulatee rahvale oli lubadus antud, tuli tegutsema hakata, pidin siis ise lubaduse täitma ja sukeldusin...

Mida rohkem raamatusse süvenesin, seda enam sai selgeks, et selle adekvaatne lavale toomine on võimatu. Romaani keel ja sündmustik on lopsakad, isikupärased, vaimukad ja – teatrilava jaoks „liiga head“. Kui lõpuks kolmandat versiooni hakkasin kirjutama, andsin Vahurile teada, et dramatiseeringus pole ridagi romaanist, on küll samad sündmused, aga uuesti sünteesitud ja kirjutatud. Ning tundsin end mehena, kes on uuesti kirjutanud „Don Quijote“. Kui oma versiooni valmis sain, jäin kahtlustega ootama esimest lugemist Peipsiveerel eelmise aasta lõpus. Lugemine läks hästi, autor jäi uusversiooniga väga rahule. Omaette teos, mitte kärbete dramatiseering.

Fantaseerisime, mis vormi siis romaan tegelikult vajab. Jah, kümneid seeriaid, ehk isegi mitu hooaega kvaliteetset teleseriaali on selles teoses. Detaile, mõnuga treitud detaile, suuri plaane ja maalilisi vaateid. Kõike seda, mida teater ei saa kunagi maalida laval, ainult vaataja peas. Iga teatrilavastus või film on vaid lahja tõmmis, karm või edev valik. Fantaseerisime, milline võiks „Serafima ja Bogdan“ ekraanil olla, ja isegi mõtlesime, kas peaks proovima kuidagi seda seriaali ise teha. Või teeks kõigepealt lavastuse ja siis vaataks edasi? Loodan, et seriaal tuleb kord, nagu ka film, mille stsenaariumi Vahur koos stuudioga mitu aastat arendas.

Ootamatult läks Vahur. Me pidime ju „Serafima+Bogdani“ proovides iga päev kokku saama, nii sai kokku lepitud. Ta plaanis algusest lõpuni proovides istuda ja vaadata, kuidas see käib ja sünnib. Ootasime seda aega, võimalust olla koos ja teemasid edasi arutada. Kui me proovidega pihta hakkasime, märkasime, et Vahurit polegi. Ja siis kohe ka selgus, et ta ei tulegi.

Kurb, et kirjandusajaloo jaoks võib Vahur nüüd jääda ühe hiti meheks, kes ta potentsiaalselt kindlasti polnud. Tema kuulsaim teos „Serafima ja Bogdan“ polnud kindlasti teekonna lõpp, temalt alles hakati suuri teoseid ootama. Kas ta seda ise ka teadis, kas kellelgi tuli meelde seda tallegi öelda? Ei tea, tihtipeale kipub see nii lihtne asi meelest ära minema. Oleme liiga kadedad ja iseendaga jännis. Elavad inimesed on liiga lähedal, liiga lihast ja luust, liiga ebatäiuslikud. Iga ebaõiglane ja liiga varajane surm tuletab meelde, kui vähe me oskame hinnata (ja lihtsalt toetada) elavaid. Ka neid, kes pole veel klassikud.

Ivar Põllu

Mis mõttes?

Sõber Jaani 40 aasta juubelil Türil kuus aastat tagasi juunis kinkisid Vahur ja Mare mulle oma uued raamatud. Kui varahommikul viimased külalised magama aeti, mõtlesin, et sirvin enne uinumist korraks Vahuri „Tünsamäe tigu“. Läks hoopis nii, et lugesin selle sealsamas lesides järjest läbi, sest see haaras kohe. Need võtted, millega seal maaelu kirjeldatakse, on nagu alateadvusesse visatud õngekonksud ja nende küljest ennast lahti rebida polnud võimalik – kui sul on maa ja maaeluga mingigi kokkupuude olnud. See oli, nagu mõni lõhn tuletanuks äkki meelde meeleolu või mälestuse, mida sa ei teadnud enda ajus salvestunud olevat – terve see „Tünsamäe tigu“ oli minu jaoks üks selline suur lõhn.

Ka „Serafima ja Bogdan“, mida mõni aeg hiljem lugesin, on raamat, mis võib ilmatu suuga sägana lugeja alla neelata, aga muidugi hoopis teistmoodi.

Vahuri enda 40 aasta juubel toimus üle-eelmisel suvel tema Peipsi-äärses kodus ja oli üks kõige lõbusamaid ja hoogsamaid pidusid, kus kunagi käinud olen. Ka Vahur ise tundus mulle alati hoogne, sirgjooneline, tark ja vaimukas. Oskas iga asja peale midagi mõtlemapanevat vastata sellise nurga alt, millele ise võib-olla ei mõelnudki.

Minu arust seal enda juubelil ta ise üldse magama ei läinudki. Meenub, et üksvahe pidime peo käigus käima ka augustiöiselt pimedas roostikus üht kaduma läinud külalist otsimas, valitses lausa kerge paanika. Piduline oli aga hoopiski küla vahele jalutama läinud ja tuli ise tagasi.

Vahur enam tagasi ei tule ja see teadmine tekitab emotsioonidest ausalt öeldes kõige enam nördimust.

Kuidas siis ikkagi niiviisi – mis mõttes?

Madis Aesma