Muusik vihastab: mida teha olukorras, kui su oma riik sülitab sulle näkku?

Tšellokvarteti C-JAM`i liige ja Viru-Nigula valla muusikakooli direktor Pärt Tarvas esitab kaheksa karmi küsimust kultuuri tuleviku kohta pärast uudist Kaitseväe orkestri koondamise kohta.

Meie põhiseaduses on kirjas, et Eesti riik kaitseb eesti rahvust, keelt ja kultuuri. Viimaste päevade sündmuste valguses, kus Kaitseväe orkester ja Politsei- ja piirivalveorkester on saanud koondamiskäsu julgen selles tugevalt kahelda. Me oleme rahvusena suutnud üle elada 700 aastat orjaaega ja 50 aastat okupatsiooni. Nüüd on ilmselt võetud sihiks hävitada meie enda riigi poolt kõik see, mida võõrvõimud ei suutnud või mille hävitamisega hakkama ei saanud.

Kultuur on nähtus mille najal püsib püsti riik ja mis hoiab koos rahvast. Kaitseväe orkester, Politsei- ja piirivalveameti orkester, mida nüüd hakatakse ära koondama, samuti kõik teised puhkpilliorkestrid on üks osa sellest kultuurist. Sinna kuulub veel palju valdkondi - näiteks teatrid, muuseumid, kunstisaalid, ooper, sümfooniaorkester, muusikakoolid, kunstikoolid jne. Lõhkudes sellest paljususest ühe osa, kahjustame me kindlasti vääramatult ka teisi osi. Riik, kus puudub kultuur ja sealhulgas ka kõrgkultuur, võib pikemas perspektiivis niiöelda pillid kotti panna ja laiali minna. Sellist riiki pole kellelegi peale poliitikute ja ametnike vaja.