Mulle meeldib vara ärgata. Internetti ei lülita sisse enne, kui olen vähemalt kaks tundi ärkvel olnud. Mõtete sorteerimiseks on vaja rahu ja tühjusesse passimist, mida asendab mul terrassilt avanev vaade pargile, mis, tõsi küll, varsti betooni täis valatakse. Seega naudingi kohvi kõrvale ühte väikest rohelist lappi, kuni veel saab, ja lasen mõttel rännata.

Kui Eestis päev õhtusse jõuab, siis minu filmi levitajad Torontos ja Clevelandis alles ärkavad. Elavneb meili­vahetus ja algavad Zoomi kõned, seega on hommik minu aklimatiseerumise aeg. Loomingulised tegevused ajastan kõik sinna, kui ei pea veel tegelema ühe reageerimisega teise järel, sest see lööb tsentrist välja.