Septembris 1939 käisid Poolas rasked lahingud. Poola armee võitles kahe liitlase, Natsi-Saksamaa ja N Liidu sissetungijate vastu, kuid kuu lõpuks oli kaitsjate vastupanu murtud. Lääneriikidelt jäi abi tulemata ning Eestis mõisteti: me oleme üksi. Poola vallutamine veel kestis, kui 24. septembril esitas Kreml Eestile nõudmise sõjaväebaaside rajamiseks Eestisse.

Ultimaatumit kogunes 26. septembril arutama riigi juhtkond. Kell oli pool kuus õhtul. Tõsiste nägudega saabusid nõupidamisruumi sõjavägede ülemjuhataja ­Johan ­Laidoner, peaminister Kaarel ­Eenpalu, välisminister Karl Selter, Riigivolikogu esimees Jüri Uluots, Eesti saadik Moskvas August Rei ja teiste seas üks riigi mõjukamaid mehi, suurettevõtja Joakim Puhk.

Koosolekuruumi valdas hetkeks vaikus. Kõik vaatasid Laidonerile otsa. „Kahtlust ei tohiks olla, et kui meie Venega kokkulepet ei saavuta, siis on sõda,“ alustas kindral. Tema hääles oli tunda lootusetust. 

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega