Meedia on viimasel ajal kajastanud hulka seksuaalse väärkohtlemise lugusid. Need on kõnetanud meie tugigruppide liikmeid sedavõrd, et pidime sellele pühendama ühe kohtumise.

Nagu ühest suust kajas sõnum: televisioonis ja ajalehtedes võtavad sõna spetsialistid, aga tegelikult peaks rohkem olema kuulda hoopis ohvrite endi hääli. Nii see on, aga üksikud on valmis tulema oma näo ja nimega avalikkuse ette, seda takistab häbi- ja süütunne. 

Kommenteeritakse: „Kus ta enne oli?“, „Miks ta alles nüüd räägib!“, „Ta ise ahvatles!“ jne.

Võtsin selle kirjatöö ette, et anda meie gruppide liikmetele hääl ja jätta neid endid kõrvale uuest traumast, mis kaasneks loo avaldamisega. Need inimesed pole veel täielikult tervenenud. Mõned julged siiski leidusid, kes nõustusid oma lugusid minu kaudu jagama.

Miks nad enne ei rääkinud?

Nad ei rääkinud, sest nad ei tahtnud, et nende ema ära tapetaks, nad ei tahtnud ise surra. Nad ei rääkinud, sest niikuinii keegi ei oleks uskunud. Mõni nendest rääkis, aga teda ei usutud, vaid süüdistati hoopis valetamises. Kui ta üritaski rääkida, siis keegi ei teinud temast välja ja ta sulges suu igaveseks. See on püsinud kinni siiani.

Inimesed, palun lugege, kuigi see on rõve ja vastik.