Jalutad augulisel metsateel maja poole, tee äärde jääb piimapukk, ja vaatad, et mööduv autobuss sind märjaks ei pritsiks. Lõpuks avaneb vaade kaugelt toodud kaunikesele – Eesti Vabaõhumuuseumisse on kolinud Järvesalu kolhoosi korterelamu.

Selle halli madala viilkatusega kahekorruselise maja sugulasi ja hõimlasi leiab üle Eesti arvukalt. Paljud on pooleldi tühjad või täiesti hüljatud, teised taas üles vuntsitud. Kuigi tahaksime ehk mõelda, et tuleme rahvana rookatusega palktarest, siis tegelikkuses on tänased esimese-teise põlvkonna linlased ja talunikud pigem kolhoosiarhitektuuri lapsed.

Tegu pole mitte koopiaehitise, vaid 2019. aastal tükkidena kohale toodud silikaattellistest majaga.