Viimsis muuli äärde uppunud Stefani lugu: „Ta oli meie päikesekiir, täielik looduselaps!“

Stefani ema on avalikkuse abist liigutatud ja ootab Stefanit mälestama 9. päeval pärast poja surma, 3. juulil kell 17.15 Kelvingi sadamas.

24. juuni õhtul oli Viimsi Kelvingi küla sadamaalale kogunenud kümneid inimesi, mere kohal tiirutas kopter, kaldal olid politsei, kiirabi ja päästjad. Kõigil üks mure: leida üles 6aastane Stefan. Äsja oli ta koos perega rannas, siis muulil ja nüüd kadunud.

Muulile enam ei pääsenud – selle oli politsei lindiga piiranud, et päästjad ja 4 meetri sügavusse sadamavette sukeldunud tuukrid saaksid tööd teha.

Stefani ema Tiina Klemets oli äsja südmuskohalt lahkunud, et otsida poissi metsa vahelt. Autoga aeglaselt sõites nägi ta, kuidas mõlemal pool teed kammivad abivalmid võõrad metsaalust, hõikavad Stefanit.

„Kus sa oled?“ helistas Tiinale külavanem Darvi Kõdar. Tiina pööras auto ringi ja võttis suuna tagasi sadama poole.

„Mul tekkis taas lootus,“ ütleb Tiina nüüd. Otsingud kestsid juba kolmandat tundi.

Autost väljudes nägi ta külavanem Kõdarit, kes tõstis üles politseilindi. Ja langetas pea.

Tuukrid olid leidnud pisikese Stefani surnukeha.

„Olen aru saanud, et Stefan tuli meie juurde põhjusega. Tol õhtul, selleks mõneks tunniks liitis ta nii paljusid inimesi üle Eesti. See on armastus, mida ta õpetas mulle iga päev.“

Seetõttu tunnebki Tiina Klemets, et ei saa Stefani lugu ja juhtunut vaid endale hoida.