Isiklik osutub poliitiliseks

Mari Laaniste leiab, et seriaali „Vari ja luu“ valikud on varjamatult kaldu naisvaatajate poole.

Eelmise kümnendi noortele-mõeldud fantaasiakirjanduse filmi­adaptsioonide buum algas küll „Näljamängude“ taoliste kinohittidega, kuid visises ja kustus siis võrdlemisi kuulsusetult. Voogedastusplatvormide ajastul on aga noortefantaasiat tihedalt täis raamatupoelettide poole vaatama hakanud sarjatootjad.

Kui mängu tulevad Netflixi suurusjärgus tootmiseelarved, on lihtne oletada, et ehk ongi telesari sellisele materjalile parem ja loomulikum formaat. Näiteks fantaasiakirjanik Leigh Bardugo on nn Griša-maailma raamatuid kirjutanud juba kümmekond (kaks neist, „Vareste kuus“ ja „Kõver kuningriik“ on ilmunud ka eesti keeles). Nõnda saab sarja „Vari ja luu“ loovjuht Eric Heisserer võtta avahooajas ette žanri tavapärase edu- ja võimufantaasia erakordseks osutuvast tütarlapsest ning polsterdada selle autori teistest raamatutest pärit tegelaste ja päris uute süžeekäikudega hoogsaks, suurepäraselt rütmistatud ja üsna värskelt mõjuvaks seiklusdraamaks.