Nõukogude ajast mäletan palju pildilisi töid majaseintel, alajaamadel – kui need kõik olid täis joonistatud pehmelt öeldes peeniseid.

Peldikukunst (latrinalia) käib asja juurde. Eks visuaalitegijate seas võib klassifitseerida tinglikult kunstnikud ja roppuste kirjutajad ehk lihtsalt sodijad. Need on pigem 100% algajad, toy’d, kes teevad oma esimesi katsetusi oskuste põhjal, mida nad on võib-olla koolis vihikusse sodinud. Ehk puudub loomingulise mõtlemise oskus. Ma ütleks, et selliste tase on tulnud, et tihtipeale jäädagi samasse, kust algas. Nende tegevus kahjustab tänavakunstnike mõistet.

Grafititegijad tegutsevad reeglina rühmitustes, eks ole.

Tean tüüpe, kes teevad juba aastakümneid üksipäini. Võibolla on ehk sellised introvertsemad tüübid. Ja on neid, kes grupeeruvad sõpruskonnaga, sealt tulevad igasugused erinevad crew’d. Crew’sid on meil Eestis, ma arvan, et kümneid.