Veel suhteliselt hiljuti oli Sture Bergwall Rootsi kurikuulsaim sarimõrvar. Thomas Quicki nime all oli ta üles tunnistanud kolmkümmend mõrva ja neist kaheksas süüdi mõistetud. Tema kuri alter ego väitis mitme aasta vältel Säteris toimunud ravisessioonidel, et ta sandistas ja vägistas oma ohvrid ning sõi nende jäänuseid. Ohvritest noorim oli üheksa-aastane tüdruk, kelle surnukeha pole senini leitud.

1990ndatel tunnistas Thomas Quick üles ühe lahendamata mõrva teise järel, muutudes ühe väidetava ohvri isa sõnade järgi „kummituseks, kes tormas läbi Skandinaavia, tappes enam kui 30 inimest”. Sadistlikust mõrtsukast sai meediasensatsioon, tema prillidega nägu vahtis vastu ajalehtede esikülgedelt ja teleriekraanilt. Ajakirjandus ristis ta kannibaliks, Thomas Quickist sai Rootsi oma Hannibal Lecter.

Aga 2001. aastast peale ei teinud ta enam politseiga koostööd. Ta taandus avalikkuse silme alt ja võttis tagasi oma sünnijärgse nime. Aastal 2008 hakkas loost huvituma üks Rootsi hinnatumaid dokumentaliste Hannes Råstam. Ta külastas endist Thomas Quicki, nüüdset Sture Bergwalli Säteris, töötas läbi 50 000 lehekülge kohtudokumente, teraapias tehtud märkmeid ja politsei ülekuulamiste lindistused. Råstam jõudis jahmatavale järeldusele.