Tarbekunsti suvenäitustel on nii dekoratiivsust kui diipi

Tarbekunsti hetkeseisu vaeb Ivo Lille retrospektiivnäituse ja 8. Tallinna rakendus­kunsti­triennaali põhjal
Karin Paulus.

Hiljuti tekitas furoori arutelu, kuidas saab Eesti Kunstiakadeemias magistridiplomi kätte inimene, kelle maalimisoskus on silmanähtavalt nii kesine, et seda ei saa ka heatahtlikul viisil tõlgendada teadliku kolemaali ehk bad painting’una. Sellised probleemid aga ei kummita kunstnikke, kes väljendavad oma mõtteid (võiks öelda ka vastikumalt: uurimust) näiteks keraamikas, metallis, klaasis või nahas. Hinnatud normaalsuseks on nende puhul oskused, mitte õhinapõhisus, ning pigem vaeveldakse aeg-ajalt vaimse „lihtsuse“ all.