Aitäh sulle muusika eest, Tõnu Aare!

Tõnu Aare (25.VII.1953–21.VII.2021) in memoriam

Ansambli Apelsin juhtfiguur, helilooja, laulja ja kitarrist Tõnu Aare on meie hulgast ootamatult lahkunud. Ootamatult tõesti, sest veel eelmisel nädalavahetusel esines ta koos Apelsiniga väsimatult. Nii oli ta teinud ju sisuliselt kogu oma muusikuelu, kui välja arvata aastad Soomes, kui ta Tony Aare nime all edukalt ühemehebändina tegutses. Lein tema lahkumise üle on mõõtmatult suur ja Eesti muusika on kaotanud ühe oma säravatest tähtedest.

1975. aastal alustanud ansambel Apelsin, mille käilakuju Tõnu oli, mitte ainult ei tootnud ridamisi hitte, vaid oli ise esimese suurusjärgu täht. Bändi lahe olek, tabav muusika, lavalised naljad ja mõnusad, tihti humoorika tekstiga laulusõnad lihtsalt võitsid eestlaste südameid. Põhiliselt Tõnu Aare kirjutanud laulude maailm ei olnud sünge ega kuri, need ei kirunud ega äganud, vaid vaatlesid elu mõnusalt läbi eluterve nalja ja huumori – umbes nagu nõukogudeaegne eesti külamees, kes isegi raskel ajal viskas nalja ja kuidagimoodi ikka võimalusi leidis, kuidas kavaluse ja tööga üsna lahedalt ära elada. Ning just selles n-ö maaläheduses peituski Apelsini fenomen – see muusika kõnetas ühtemoodi nii intellektuaale kui maarahvast. Sest asjad, millest lauldi, olid neile ühised inimlikul ja emotsionaalsel pinnal.

Nüüd midagi üsna isiklikku ka. Minu kokkupuuted Tõnu Aare ja Apelsiniga enne seda, kui muusikast kirjutava ajakirjanikuna temaga otse suhtlema hakkasin, olid samasugused kui väga paljudel minu põlvkonna eestlastel – Eesti televisiooni saated, kus Apelsin oli tihe külaline, Eesti raadio saated, 1979. aastal ilmunud Apelsini esimene heliplaat ja kontserdid. Ja paistab, et olen olnud ühel Apelsini kontserdil, mis isegi Tõnu Aarele ei meenunud. Mina aga mäletan ühte kontserti (vist) Keila kultuurimajas, kus esines koosseis Apelsini mahl, tugevdatud puhkpillikoosseisuga, midagi Ameerika ansamblite Chicago või Blood, Sweat and Tears laadis. Tõnu ise mingit „apelsinimahla“ ei mäletanud... ehk nägingi seda vaid unes?

Aga teed Tõnuga ristusid minu jaoks kummalisel kombel. Kui pidin minema 1975. aastal Vene sõjaväkke sundaega teenima, siis sattusin Siberis asuvasse sõjaväeossa. Seal oli ka teisi eestlasi. Kohe alguses tuli minu juurde üks vene seersant, kes uuris mu käest, et kuna olen Tallinnast, kas ma siis Tõnu Aaret ka tunnen? Isiklikult küll mitte, kuid olin ju käinud kontsertidel, vaadanud telekat ja kuulanud raadiot ja rääkida oli mul palju. Seersant rääkis, et Tõnu Aare oli teeninud temaga koos selles samas sõjaväeosas, võitnud seal kõigi südamed oma laheda oleku, kitarrimängu ja laulmisega. Kuid poole aasta pärast oli ta teise väeossa üle viidud. (Hiljem kinnitas Tõnu mulle, et nii see tõesti oli olnud.) See Siberi suurlinna tsirkuseartistide perekonnast pärit noormees võttis minu seepeale oma kaitse alla ega lasknud vanematel ja üsna jõhkratel kaasteenijatel mulle liiga teha ega mind alandada. See ei olnud küll mingi „katus“, kuid väike abi ikkagi. Eriti ühel vastikul õhtul, kui seisis ees purjus vanade olijate põhjuseta füüsiline karistusaktsioon noorte vastu ning minu vastu kätt ei tõstetud.

Pärast vene sõjaväest tagasitulekut aga sattusin ühele hoogsale erapeole Tedre tänava majja, kus näidati suure aukartusega ühele sama tänava majadest ja öeldi: „Seal elab Tõnu Aare Apelsinist!“

Hilisemad kokkupuuted Tõnuga, juba muusikast rääkides ja kirjutades, olid alati väga meeldivad. Tema suvine koduaed oli nagu roheline džungel, kaarduvate õunapuuokste ja linnulauluga. Ja see poleks olnud Tõnu, kui nurga taga ei oleks olnud lahtivõetud mootorratast. Tõnu jändas elektrimootoriga jalgratastega ammu enne teisi ning ehitas neid ise ja propageeris. Tihti vuhises ta enda ehitatud elektrirattal mööda Paldiski maantee kergliiklusteed Tabasalu poole või sealt tagasi, mustad prillid ees ja kiiver alati korralikult peas. Mõnikord ta helistas oma nuppudega telefonilt (ning telefoninumbrid olid tal sisse kantud märkmikku!) ja rääkis rõõmuga, et uus plaat on ilmunud. Viimane selline uudis oli uhke neljast vinüülist koosnev Apelsini album koos Tõnu pühendusega "Priidule, Apelsini sõbrale!", mis minu plaadiriiulit ehib.

Jää Jumalaga, Tõnu! Aitäh sulle muusika eest, see jääb alati meiega!