Kui Arraku viimaste kümnendite graafikat tuntakse hästi ja see on ainulaadse käekirja tõttu ka hästi äratuntav, siis 1960. ja osalt 1970. aastate graafiline looming on ilmselt enamikule vaatajaist avastus. Ometi see kujundikeelelt väga mitmekesine ja otsingurohke periood on aja kulgedes Arrakust endast sõltumata üha olulisemaks ja vaat et müütiliseks muutunud. Olid need ju eesti kunsti ühe teerajaja ANK'64 aastad.

Silmapaistvaimad oma uuenduslikkuses - ja seda mitte ainult eesti kunsti kontekstis - on sügavtrükid "Tänav" (1968), "Vabadusvõitluse ohver", "Baar" (mõlemad 1973) ja "Illusionist" (1977). Neis kasutas metallikunstnikuks õppinud Arrak täiesti uut tehnilist võtet: ta põletas gaasipõletiga metallplaati augud, mille tulemusel jäid tõmmistele valged laigud. Eriti efektselt tuleb see esile "Illusionistis", mis on Arraku (ja kogu eesti graafika) üks tippteoseid. Sellist tehnilist võtet pole kunstiteadlase Jüri Haini väitel ka mujal maailmas kasutatud.

Nii et Pärnus on võimalik ühekorraga näha nii eesti 1960. aastate avangardi noore Arraku esituses kui ka hilisemate kümnendite "tuntud" Arrakut oma parimates ilmumistes.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid