Jaanus Lember (50) on juba viimased viisteist aastat sõitnud peaaegu pooltel nädalavahetustel merd mööda Viimsist väikesele Aksi saarele. Tal on seal kümme veist, kaks korda sama palju lambaid ja sõda keskkonnaametiga.

Nii kaua, kui on kestnud see sajand, on Lember soovinud Aksile rajada kohakest, kus saaks koduselt olla. „Vanust on juba nii palju, et telgis ma küll enam saarel ei ööbi,“ ütleb Lember. Ei saa ju ka nii, et loomadele antakse korra aastas hein ette ja rohkem peremees saarele jalga ei tõsta. Aga kui saarel on juba vaja aastaringselt käia, võiks tal olla ka koht, kus ööbida.

Ent riik inimest sinna elama ei taha, sest saarel on haruldasi taimi, seal pesitseb merikotkas ning kõik nad vajavad kaitset. Ometi on Lemberil ja riigil ühisosa: poollooduslik kooslus.

Kolme aasta eest sai Lemberil villand ning ta ehitas saarele maja, käimla, kuuri, suitsuahju ja põllulapile tara ümber. „Võtsin riski,“ ütleb ta. Aga keskkonnaamet andis käsu kõik maha lammutada ja saarelt minema viia.