Keskaegne kirikukunst ja selle temaatika on tänapäeva inimesele tihti raskesti tajutavad ja kauged. Näiteks on teose mõistmiseks vajalikud mõningad eelnevad teadmised kristlikust sümboolikast. Ka narratiivi edasiandmise viisid maalil (näiteks mitme ajaliselt järjestikku toimuva sündmuse pildil kõrvuti kujutamine) on vaatajale tihti harjumatud. Samuti mõjuvad keskaegsed pühakulood, mis on eranditult verise lõpuga, 21. sajandi inimestele tõenäoliselt ehmatavana. Kui paljud meist tegelikult suudavad isiklikul tasandil suhestuda lugudega, kus oma usule kindlaks jäämine lõpeb pea maharaiumise või brutaalse piinamisega?

Ent ometigi on keskaegne kristlik kunst põnev ja palju avastusi pakkuv ning seda mitte ainult vanemale kunstile pühendunud (kunsti)ajaloolastele ja restauraatoritele. Näitus „Meeletu Dymphna järele“ Niguliste muuseumis näitab edukalt, et keskaegne kunst ja selle sisu ei pruugigi olla meile niivõrd võõrad, kui esmapilgul tunduda võiks.