Esimese naisena Soomet valitsenud (ja lausa kaks presidendi ametiaega jutti, 2000–2012) Tarja Haloneni teab enamik eestlasi.

Ta ju räägib vabalt eesti keelt. Käib siin puhkamas. Pärnu rahval on meeles, kuidas naaberriigi president kord nende linnas oma sõpradega kunstilaagri korraldas. Ta on Tartu Ülikooli audoktor.

Soome ajakirjaniku, aastaid nädalakirjas Suomen Kuvalehti töötanud Katri Merikallio sulest mullu ilmunud ja äsja kirjastuses Sinisukk eestikeelsena välja lastud elulooraamatus esineb muuseas kirjeldus, kuidas Halonen mängib Hämeenlinna naistevanglat külastades neljakäpukil seal elavate lastega ning kirjutab oma nime ühe vangi pojale saadetavale postkaardile, sest ema arvates „ega nad muidu ei usu, et meil käis siin president”.

See lobedalt kirjutatud ja hõlpsalt neelatav teos toob lugejateni päris elu tuhkatriinuloo. Loomulikult tehakse seal juttu poliitikast, kuid lõviosa raamatust kajastab ühe tragi ja tabusid murdva naise eluteed ning Soome elu-olu, mida lugejad saavad kõrvutada Eesti omadega. Elu teisel pool lahte polnud sugugi lust ja lillepidu.

Olgu juba ette ära öeldud, et eestlasi on raamatus mainitud vaid korra: kohas, kus jutuks on kohtumised Venemaa riigipea Vladimir Putiniga, kellega Halonenil õnnestus saavutada sõbralik klapp.