Eestis on olümpiavõitjate premeerimist oluliseks peetud. Kui 1980. aasta Moskva olümpiamängude võitja Jaak Uudmäe on meenutanud, et sai kuldmedali eest 7500 rubla ehk umbes pool Volgat, siis juba 1988. aastal kingiti Souli olümpiasangaritele Erika Salumäele ja Tiit Sokule Piritale maja, mille mõlemad aastaid hiljem miljonite kroonide eest maha müüsid. 1996. aastal lubas Eesti olümpiakomitee (EOK) maksta Atlanta kullavõitjale 200 000 krooni. Neli aastat hiljem premeeriti värsket Sydney olümpiatšempionit Erki Noolt tervenisti ühe miljoni krooniga. Austraalias pronksi võitnud judokatele Indrek Pertelsonile ja Aleksei Budõlinile maksti pool miljonit.

Aja jooksul on olümpiasangarite rahaline tasustamine siiski märksa süsteemsemaks muutunud. Võib koguni väita, et tänases Eestis tähendab olümpiavõitjaks olemine väärika elustandardi kindlustamist tulevikuks. Meie edukaim sportlane Tokyo olümpiamängudel oli vehkleja Katrina Lehis. EOK premeeris teda naiskondliku kuldmedali eest 50 000 euroga ja indviduaalturniiri kolmanda koha eest 45 000 euroga. Kuid see ei ole sugugi kõik.