Jaan Kaplinski seni avaldamata intervjuu: „Ökokatastroof tuleb järsku, mitte aegamööda“

Avaldamata usutluses räägib Jaan Kaplinski maal elamisest ja saabuvast ökokatastroofist.

Suvi 2008. Roheline mõtlemine oli moodi tulnud ja mina plaanisin raamatut „Rohelised kohtumised“. Just seepärast kõndisimegi Jaan Kaplinskiga tema aida ette istuma. Raamat jäi aga venima. „Las ootab,“ ütles Jaan, „need pole teemad, mis vanaks jääksid.“

Sinu sulest pärineb mõte, et pigem on kasinuses võimalik tõelist õnne kogeda. Mitte külluses.

Õnn on see, kui tunned rõõmu lihtsatest asjadest. Saad hääd värsket leiba, märkad, et lill läheb aias õitsema, märkad, kui laps esimest korda naeratab... Külluses sa ei märka neid hetki.

Tõeline õnn on olukord, kus sa ei ole sõltuv asjadest. Aga meie tsivilisatsioon on ehitatud üles haiglaslike sõltuvuste loomisele. Tekib seesama mehhanism, mis ülesöömise või alkoholismiga: sa vajad impulssi aina tugevamalt. Kirjanduses ja kunstides näeb seda ka: mis vanasti mõjus, see enam ei mõju, ja nii pakutakse aina rohkem jõhkrusi, toorusi, sadismi. Paljast seksist enam ei aita, seda peab panema ikka veel vängemalt.