Mida nähti teispool võsa, kui mina nägin üht? Kas ma nägin ikka piisavalt? Ja üldse, mis võsa SEES aset leidis? Kolkja võsamartüürium, kus kõik ohjeldamatult kannatavad ja kannatamise eest kättemaksu sepitsevad, pani nii mõnegi teatrikülastaja ehk nii mõtlema. Isegi kui vaatad ära mõlemad vaatused, olles kord ühel ja siis teisel pool võsa, jääb kõhklus, et kõike sa teada ei saanud, kõike sa näha ei saanud. Kuskil toimus veel midagi, mida ei tahetudki näidata… Nagu helesinise pitsiga looritatud kujud lavastuses. Teater, mis jääbki pooleldi nähtamatuks; mis on loodud vaid tekitamaks tunnet, et oled millestki ilma jäänud. Ilmaolek tekitab kirgastumist.
