Võimalikud äärmused: seenevabad metsad ja Läänemere asemel suur vetikalomp

Bioloog Sirgi Saar ja kunstnik Norman Orro arutlevad, kas ja kuidas saaksid teadus ja kunst üheskoos lahendada 21. sajandi suuri probleeme, nagu kliimamuutus ja ökotsiid. Vestlust juhib augusti lõpus toimuva konverentsi Biotoopia kuraator Peeter Laurits.

Peeter Laurits: Me oleme ökotsiidi ja kliima muutmisega tõsisesse plindrisse jõudnud ja meie ees seisavad probleemid, millega inimkond pole varem pidanud tegelema. Biotoopia konverents otsib uut tüüpi seoseid teaduste ja kunstide vahel. Kas teie meelest võiks sellisest koostööst värsket arusaamist tekkida? Kuidas üldse võiks teadused ja kunstid üksteisele läheneda?

Sirgi Saar: Ma annaksin heameelega mõnele kunstnikule selle plasti, mille olen katseid tehes kokku kogunud. See on päris suur hunnik ja tekitab süümepiinu, kuidas ülla eesmärgi nimel on teadust tehtud, aga siiski ka prügi toodetud. Prügi teaduses on näiteks üks aspekt, mida kunst saab käsitleda ja kritiseerida ning mida teadus natuke vaiba alla lükkab.

Norman Orro: Minu jaoks on tragikoomilised hetked, kui teadustöid ja nende järeldusi lugedes saan ühtäkki aru, et mõnest kunstniku jaoks lihtsasti mõistetavast asjast on teadustöös risti vastupidi aru saadud. Sellistel hetkedel unistan, et oleks selles tiimis vaid üks kunstnik või sotsiaalteadlane, kes näitaks neid ilmselgeid puudujääke ja juhiks tähelepanu, et autor on oma raamidesse kinni jäänud. Tulemus oleks palju parem.