Rokkooper “Johnny”: unistuste bänd, petetud lootused ja agrofaktor
Rokkooperi „Johnny“ uuslavastus Tartu lauluväljakul augusti kuuel õhtul pakkus nii peenemat kui jämedakoelisemat naudingut, pettis ja täitis lootusi, kuid võitjaks jäi suurepärane muusika ja selle esitajad. Etendust käis vaatamas Priit Hõbemägi.
“Johnny’sid” on nii palju kui on selle lavastajaid. Kõik algas 1973. aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud Richard Bachi bestsellerist „Jonathan Livingston Merikajakas“. Allegooriline jutustus räägib kajakaparvest, selle oma üksikuid liikmeid tasalülitavast mõjust ning isepäisest kajakast Jonathan Livingston Merikajakast. Viimane ei taha parvega koos olla “toidust rannani, rannast toiduni”, vaid pühenduda hoopis lendamisele. Johnny heidetakse parvest välja, ta hakkab iseseisvalt lendamistrikke harjutama ning kohtub lõpuks superkajakatega, kes on taseme viinud selleni, et võivad ruumis vaimujõul hetkeliselt ümber paikneda. Raamatu autor Richard Bach oli ise lendur ning pani peategelasele nime oma katselendurist sõbra järgi.
Bachi raamatu põhjal lõi Hall Bartlett 1973. aastal filmi, mis tänapäeval paigutataks loodusfilmide hulka. Film jäi tähelepanuta, kuid filmile muusika kirjutanud, superstaari seisuses olnud poproki laulja ja helilooja Neil Diamond sai Grammy ja Golden Globe’i auhinnad parima filmimuusika eest. Albumit müüdi enam kui neli miljonit eksemplari. Iiri näitleja Richard Harris sai Grammy ka teose audioraamatu lugemise eest vinüülile.
