"Mu raamat aitab ehk hetkeks keset Riiat peatuda ja mõtiskleda selle üle, kuhu me – praegusaja inimesed – õigupoolest jõudnud oleme," kirjutab Vaitovski.
Vaikus
Tea, kas põhjuseks vanus või praegune aeg, aga märkan viimasel ajal imestusega, kuidas ma üha vähem lärmi talun. Kunagisele kõrvaklapimaniakile ei tule päevade kaupa meelde üldse midagi kuulata, Spotify on läbi töötamata juba mitu kuud. Raadiot ei märka hommikuti sisse lülitada. Aknatagune ehitus ehmatab iga kolksuga. Nii unistangi elust keset metsa, mis praegu on sama kättesaamatu kui Mars.
Kõnd
Mulle kõige käepärasem metsas jooksmise alternatiiv on pikk kõndimine. Kui tahta end eriti nooblis kõndivate filosoofide seltskonnas ette kujutada, siis sirvitagu Frédéric Gros’ "Kõndimise filosoofiat", millest ma ka oma Riia-raamatus kuidagi üle ei saanud. Püüan kõndimisega ka Tallinna kitsastes oludes edasi tegeleda, vahel sama rada pidi kaheksaid tehes, et piisav distants kätte saada. See on minu kirik, sport, meditatsioon ja saun üheskoos.
Juured
Raamatu kirjutamise aegu ajaloos tuhnimine on jätnud ukse irvakile, sealt pudeneb üha uusi teemasid, mida edasi uurida. Riia, Läti laiemalt, edasi Liivimaa ja kaugemal veel Poola – need paigad tõmbavad mind kuidagi ikka ja jälle. Ka mu enda nimi on kusagilt "sealt altpoolt" pärit ja ega ma selle lugu ülearu hästi ei tea. Natuke samast sarjast on ka üks viimase aja lugemiselamusi, Marcin Wicha "Asjad, mida ma ära ei visanud" – suurepärane tõlge ja ohtlikult põhjalik teejuht eelmise sajandi lõpu Poola kultuurielu võtmetegelaste juurde.
