Oli pilvine augustikuine laupäevahommik Kabulis, kell oli viie pärast kaheksa ja mina vajutasin arvutil Send-nuppu.

Mu kiri – appihüüd – pidi jõudma Kabulist 4233 kilomeetrit loodes asuvasse Tallinna kesklinna kümnekorruselisesse valgesse majja paar sekundit hiljem. Tallinn on olnud mu teine kodulinn. Valges majas, kust ma abi palusin, asub Eesti välisministeerium.

Veel selle suve hakul olin Tallinnas. Mulle nii meeldis Eesti loodus! Elasin rahvusraamatukogu lähedal. Ma õppisin Tallinnas, läbisin kursusi õigusteadusest ja majandusest, käisin ujumas ja purjetamas ja filmivõtetel.

Kui filmiti „Kalevit“, mängufilmi Eesti korvpallimeeskonnast, istusin mina massistseenis publiku hulgas.

Aga 24. juunil, päev pärast seda, kui äikesetorm oli Tallinnas puudelt oksi maha rebinud ja tänavaid üle ujutanud, istusin lennukisse ja sõitsin tagasi Kabuli.