On levinud mõtteviis, et kunst on ühiskonna avangardsete ideede kandja, teravatele sotsiaalsetele probleemidele tähelepanu juhtija. Kunsti oluline roll on ühiskonnakriitika ning kunst kui selline seega omamoodi revolutsiooni häll. Seda uskus mu inseneriharidusega isa, üks Eesti kineetilise kunsti pioneere oma 79 aastat kestnud elu lõpuni – oli ta ju 1960ndate põlvkonna esindaja tões ja vaimus. Temast 49 aastat hiljem sündinud feministlik kunstiteadlane ja kuraator Rebeka Põldsam tundub uskuvat põhimõtteliselt sama, kirjutab ta ju Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse 21. septembri uudiskirjas: „Kunsti valdkond kui sotsiaalselt marginaalne valdkond on pärast nõukogude aja lõppu vähemalt aadetelt püüdnud seista sotsiaalse õigluse eest.“
Marge Monko on Eestis eduka kunstniku mainega, samuti feministliku mõtlemise esindaja. Lisaks kapitalismi ning selle ühe võtmetegevuse, tarbimise ja reklaami suhtes kriitilise isiku mainega EKA professor, endine kunstnikupalga saaja. Kapitalistlike ihamasinate paljastamine koos peibutuspardi rollis naisekeha kujutisega nendes ongi viimasel ajal Marge Monko igati aktsepteeritav ja tunnustatud „leivanumber“. Jah, „kirjade järgi“ kõik klapib, Marge Monkol on ette näidata üks Eesti oludes ilus kunstnikukarjäär.
