Haiglast naastes asendas ta 200 õlut nädalas 250 km jalgrattasõiduga. Kalle arvab, et võib oma kogemusest nüüd teisigi inspireerida, sest teab ise, et vägisi alkoholi liigtarvitamisest lahti ei saa: "Sain 40-aastaseks, võtsin veel hoogu ja ikka veel hoogu, et kärakarongilt maha astuda, ja siis tuligi ilmselt ülevaltpoolt märguanne...“

Kalle oli pikali 40kraadise palavikuga, aga ise arvas, et tal on „gripp või muu selline jama, mis seal ikka nii väga. Aga sõber Karl ütles, et siin on mingi jama, lähme haiglasse. Ta on mu elupäästja!“

Kui Kalle Karliga EMOsse jõudis, võeti talt kõikvõimalikud proovid ja semud jäid analüüside tulemusi ootama. „Kahe tunni pärast tulid vastused ja siis hakkas kõigil jube kiire. Juu-bee kiire! Kohe intensiivi, kõmdi! Sõbra ema, kirurg, ütles: poisid, valmistuge nüüd halvimaks."