Teaduslik konsensus on ammu selline, et inimtekkeline kliimasoojenemine on kasvuhoonegaaside atmosfääri paiskamise erakordselt suur negatiivne välismõju. Nüüd on selle mõistmiseni jõudnud ka poliitikud. Selle välismõju hinnaks on triljonid eurod, miljonid inimelud ning poliitiline ebastabiilsus – võib korraks mõtiskleda selle üle, mis juhtuks, kui India kliima peaks hakkama sarnanema samal laiuskraadil paikneva Sahara omaga.

Kliimamuutuse välismõju tuleb seega hinnastada, aga majanduslikult optimaalselt. ELi kvoodisüsteem just seda teha üritabki. Euroopas kasutatav lähenemine on nn piira-ja-kauple- ehk cap-and-trade-süsteem, mille kohaselt on heitkogustele seatud piirmäär, mis iga aastaga väheneb. Lubatud heitkogustega ehk kvootidega saab kaubelda. Kui saastad rohkem, siis pead ostma kallist kvooti juurde. Saastad vähem – saad kvooti müüa ja teenida raha.

Kuivõrd EL on lubanud jõuda aastaks 2050 kliimaneutraalsuseni, siis sisuliselt tähendab see seda, et 2050. aastal saab heitkoguste lubade hulk olla maksimaalselt sama suur kui samal ajal kinnipüütud ja seotud heitmed.

Süsteemi muudab geniaalseks see, et kui ...