Kirjanik Sergei Lebedev: hirm riigi ees oli suur isegi Nõukogude Liidu kokkuvarisemise hetkel. Putini ajal tuli see hirm täies ulatuses tagasi

Tauno Vahter usutleb Sergei Lebedevi, keda on viimase kümmekonna aasta jooksul nimetatud üheks kõige huvitavamaks uueks vene autoriks.

„Debütandi“ kokkuvõte kõlab nagu spiooniromaan, kuid tegelikult on see rohkem inimeste ja võimu ning teadlaste ja võimu suhetest. Kas geoloogide lapsena peegeldab see romaan kuidagi ka isiklikke kogemusi?

Mulle tuli kirjutama hakates meelde üks lugu, mis mind tublisti aitas. Meenus üks eriti meeldejääv kauge sugulane. Ta oli kõige mittenõukogudelikum, just mittenõukogudelikum, mitte nõukogudevastasem inimene, keda ma teadsin. Ta elas nii, nagu Nõukogude Liitu poleks üldse olemas, nagu ei oleks mingit ideoloogilist survet, tobedaid pealesurutud rituaale, ta oli nagu sõõm värsket õhku. Ma imetlesin teda ja tahtsin olla samasugune. Aga seejuures polnud mul aimugi, mis tööd ta teeb, ja keegi ei rääkinud sellest. Tal oli suur korter, tohutult romaane ja luulekogusid, nii et pidasin teda kirjanikuks või lavastajaks. Hiljem meie sidemed katkesid ja alles kunagi üheksakümnendatel sain teada, mida ta päriselt tegi –