Kooma, tugev ajukahjustus, jäädavalt pime. Prokuratuur on kindel, et isa sandistas oma neljakuuse poja
(370)Ühel pühapäeva pärastlõunal võtab häirekeskuse dispetšer vastu rutiinse kõne. Helistajaks on Kermo. Noormees Kehrast kurdab, et tema neli kuud vana poeg Oliver on haiglane ega võta teist päeva süüa.
Kermo selgitab nii dispetšerile kui ka kiirabiarstile lapse erinevaid õudseid hädasid: kuidas Oliveril olid läinud silmad täiesti halliks ja pahupidi. Kuidas poisi jalad paindusid seljale, tõmbusid krampidesse ja muutusid väga jäigaks. Kuidas tema nägu läks sinakaks, piss oranžikaks. Lõpuks lõpetas poiss igasuguse reageerimise ja „tõmbas end selja peale U-kujuliseks“.
Kui arst uurib, mis ometi võiks sellist õudust tekitada, selgitab Kermo, et temal pole aimugi.
Samal õhtul, mõni tund pärast Kermot helistatakse häirekeskusesse taas Oliveri tervisliku seisundi tõttu. Kuid sel korral on helistajaks kogenud arst Tallinna lastehaigla neljandalt korruselt, kus asub intensiivraviosakond. Ta soovib rääkida politseiga.