Kui ma oleks alkohoolik, siis mõjuks Eugène Ionescu „Ninasarvik“ mulle nagu pudel külma õlut pohmellihommiku masenduses. Lavastaja Sander Pukk on igale alkoholiga lähedastes suhetes olnud isikule heitnud pääste­rõnga: mingu kas või kogu maailm massipsühhoosiga kaasa, joodik alla ei anna, tema jääb alati iseendaks! Mida meile peategelane Bérenger (Mart Müürisepp) üpris veenvalt näidendi teises vaatuses ka demonstreerib, sest kui tal tekivad sisemised kahtlused, et äkki on temagi muutumas ninasarvikuks, siis piisab vaid tõsta konjakipudel suule ning kulistada sealt ülipikk sõõm, ning voilà!,