Kus me siis sellega täna oleme? Kui vaadata juuresolevat pilti, oleme tegelikult juba vägagi hilises vaatuses. Meil on haiglas juba üle 400 koroonahaige (ärme hakka diskuteerima, kas koroona tõttu või koroonaga, isolatsioonipalateid ja erihoolt vajavad nad kõik). Eelmise laine ajal jõudsime samasse faasi jaanuari keskpaiku. Umbes siis hakkas siin piirkonnas ka alfatüvi (nn UK tüvi) levima, mille nakkuskordaja R0 oli kõrgem ning veebruaris toimunud kasvuga jõudis haiglasüsteem peagi murdumispunktini, 700 haiglapatsiendini. Miks süsteem just seal katki läheb? See ei ole voodikohtade puudusest (neid on Eestis mitu tuhat), vaid napib just personali, kes isolatsioonikeskkonnas saaks töötada. Praegu on haiglajuhid välja öelnud, et sama taset me tõenäoliselt hoida ei suuda, personal on väsinum ja kurnatum ning piiri arvatakse asuvat pigem 600-700 vahel.

Vaadates prognoosi, üritades olla veidi optimist ning eeldades, et R0 on pigem 1,1, saame mööda punast usaldusvahemikku minnes näha, et 600 haiglapatsiendini jõuame novembri esimeses pooles, 700ni novembri keskpaiku või hiljemalt lõpus. Ilmselgelt hakkab prognoos mingi hetk ennast üle hindama, kuna haiglad peavad teatud piirist edasi hakkama rangemalt selekteerima, keda haiglas hoitakse, ning mingist nivoost rakendub ka triaaž, kus peab valima, keda haiglasse võetakse ja kes on lootusetus seisus või elab veel üle kodus/kiirabis ootamise. Ehk kui prognoosi uskuda, oleme haiglakriisist ca 3–4 nädala kaugusel.

Teada on ka see, et haiglasüsteemis kajastub situatsioon umbes kahenädalase viitega. Kontaktid ja nakatumised, mis on tänaseks toimunud ja mida enam ei saa ära hoida, viivad meie haiglaprognoosi ellu umbes nädal-kaks veel. Seega käitumismustrite muutmise osas on meie „lõtk“ hetkel veel vaid 1–2 nädalat maksimaalselt.

Mis tekitab haiglakoormust?

Keskmine haiglapatsient on 66–67 aastane kaasuvate haigustega vaktsineerimata inimene. Jah, haiglas on ka vaktsineeritud patsiente, sellest räägime tagapool. Lõviosa rasketest patsientidest, kes vajavad tugevamat ravi ning ressursse, on keskmisest vanemad vaktsineerimata inimesed. Aga haiglasse jõuab ka 30+ patsiente, küll väiksema tõenäosusega. Näiteks septembris-oktoobris jõudis vanusegrupist 10–39 haiglasse 73 vaktsineerimata patsienti, 50–59aastaseid 74 ja 70–79aastaseid ka 74. Ehk kuigi tõenäosus haiglasse jõuda on noorematel protsentuaalselt väiksem, on haiguse levimus eri vanusegruppides erinev ning noored jõuavad samuti haiglasse ja koormavad neid samaväärselt vanadega. Seda juhul, kui nad on vaktsineerimata.

Aga vaktsineeritud ju satuvad ka haiglasse? Jah. Võtame konkreetsed faktid ette. Vaktsineerimise primaarne eesmärk on ära hoida raskekujulise haiguse kujunemist. Vaktsineerimine hoiab ära ja leevendab ka kergekujulist haiguse kulgu. Vaktsineerimine vähendab oluliselt tõenäosust nakatuda ning nakatumise korral ka viirust edasi anda.

Kõigil neil väidetel on see teine pool, et vaktsineerimine ei hoia 100% tõenäosusega rasket haigust ära, ta ei hoia 100% ära nakatumist ja nakatamist. Ja see polegi kunagi olnud eesmärk ega ootus. Kuna see teema tihti üles tuleb, siis Krista Fischer tegi analüüsi kahele stsenaariumile. Ühel juhul, võttes arvesse nakatunute kogust ja profiili, eeldada, et nad oleksid olnud 100% vaktsineeritud, ja teisel juhul 0% vaktsineeritud.

Vaktsiinivastase info levitamise tulemus on selge: tänaseks on meil kolmandik elanikkonda vaktsineerimata ning selle baasil areneb järjest välja tohutu haiglakriis.

Septembris jõudis haiglasse 647 patsienti ja suri 81. Kui võtta olukord, kus kõik oleksid olnud vaktsineerimata (ehk meil poleks veel olnud vaktsiine), oleks haiglasse jõudnud 1543 ja surnud 204 inimest. Kui kõik oleksid olnud vaktsineeritud, oleks jõudnud haiglasse 259 ja surnud 27 inimest. Tasub tähele panna, et 0% ja 100% vahel on viie-kuuekordne haiglaravi vajaduse vahe. Ja see kiire analüüs ei võta arvesse, et vaktsineeritud viibivad haiglas üldiselt lühemat aega, mistõttu aktiivselt haiglas olijate arv oleks igal ajahetkel väiksem ning vaktsineerimata inimesed oleks haiglas keskmisest kauem. Samuti oleks laialdasem vaktsineeritus hoidnud ära niivõrd laialdase nakkuse leviku, mistõttu ka vaktsineeritute seas oleks tegelik nakatumine veelgi madalam olnud (nagu on näha kõrge vaktsineeritusega Soomes ja Skandinaaviamaades).

Kindlasti on palju neid, kes arvavad, et aga las neil olla see vaba tahe ja las siis viirus püüab nad kinni. Eestis on praegu vaktsineerimata ca 390 000 inimest erinevates vanusegruppides. Kui võtta septembri andmed aluseks ja vaadata haiglasse jõudmise määrasid, siis jõuaks kokku ca 31 500 inimest haiglasse, neist kolmandik vanuses 80+ ning sureks ligi 5800 inimest. Kui võtta haiglate võimekuseks ca 600 patsienti ning keskmiseks haiglas olemise ajaks 10 päeva, tähendab see haiglate ühtlast ülikõrget koormatust üle 500 päeva ehk ligi poolteist aastat. See ei ole ratsionaalselt võimalik, ehk haiglasüsteemi katkiminek ja sellega kaasuvad tagajärjed tuleks igal juhul.

Polariseerumise ettekäänded

Seega omab vaktsineerimatus selget ja intensiivset mõju haiglasüsteemi võimekusele. Siinkohal tahakski aru saada, miks on ühiskonnas tekkinud selline polariseerumine. Kümned ja sajad inimesed levitavad vaktsiinivastast infot väidetavate probleemide, vandenõude ja murede kohta, kuigi neid igal võimalusel teadlaskond ümber lükkab. Mis on agenda seda teha, ma aru ei saa, aga tulemus on selge: tänaseks on meil kolmandik elanikkonda vaktsineerimata ning selle baasil areneb järjest välja tohutu haiglakriis.

Vaatame põhilisi ettekäändeid. Vaktsiinid olevat eksperimentaalsed: neid on testitud ja kontrollitud põhjalikult, neid on doseeritud miljarditele ja on olemas vägagi hea ülevaade kõrvaltoimetest. Kõrvaltoimed olevat räiged: no ei ole, ravimiamet peab seda statistikat oma lehel ja iga kord, kui käin vaatamas, on see endiselt hõre – peamiselt kerge palavik, käevalu jms elementaarsed asjad. On olnud vist mõni hospitaliseerimise vajadus ja võib-olla mõned surmad, kuigi nende puhul on otsus pigem, et ei saa välistada seost, aga pole ka kindel. Samal ajal on meil selgelt teada, et haigust läbi põdenud on neli korda vähem inimesi, nende seas on üle tuhande surma ja kümme tuhat inimest haiglas olnud. Seega on vaktsineerimine tuhat korda turvalisem kui haiguse läbipõdemine. Loodan, et ravimiamet või sotsiaalministeerium peagi teevad otsese võrdluse kõrvaltoimetest vaktsineerimise ja haiguse läbipõdemise vahel. Meil on see statistika ju olemas, ehk aitab see näha, kui suur ja dramaatiline on see vahe ja kui ohtlik on läbipõdemine.

Üks tavapärane kommentaar, mida kuulen, on see, et ka vaktsineeritud ju nakatuvad ja see on muutunud veelgi valdavamaks nüüd, kus paljudel on vaktsiini teise doosi saamisest möödas pool aastat. Tõepoolest, organismis antikehade arv väheneb ja kuigi rakumälu säilib, siis tõenäosus nakatuda on olemas. Sellegipoolest aktiveeritakse nakatumise järgselt antikehade tootmine ja viirus surutakse ruttu maha. Tulemuseks on madalam edasinakatamise tõenäosus ning üldjuhul hoiab vaktsiin ka pool aastat hiljem endiselt ära raskel kujul põdemise. Et kaitset siiski tugevdada, on mõistlik teha tõhustusdoose ning eriti nendel, kellel on keskmisest kõrgem tõenäosus viirusega kokku puutuda. Seetõttu valitsuse otsustaski alustada tõhustusdoosidega ja soovitan soojalt sellesse perioodi jõudmisel tõhustusdoos endale hankida.

Minu soovitus on mitte kuulata suvalisi interneti „tarkasid“, kes jagavad teiste „tarkade“ infot, mida tihti on ka suhteliselt lihtne ümber lükata. Aga isegi kui te ei taha seda infot tõsiselt võtta, siis vaktsineerimine on elimineerinud maailmas väga palju raskeid haiguseid, ravimite kõrvaltoimeid on alati olemas ja keskmine inimene ei küsi näiteks, mis on ibuprofeeni kõrvaltoimed (üldiselt hullemad ja tihedamini esinevad kui koroonavaktsiinide omad). Palun minge ja vaktsineerige! Isegi esimese doosi järel on umbes kolm nädalat hiljem arvestatav kaitse olemas. Moderna puhul saate teise doosi juba nelja nädalaga ning olete tugevalt kaitstud.

Aga mis siis saab, kui siiski seda vaktsineerimist ei tehta?

Mis on see päris probleem, kui inimesed väidetava oma vaba tahte realiseerivad ja ei vaktsineeri? Meil on praegu sadu tuhandeid inimesi, kes pole vaktsineeritud. Nende seas kümneid ja kümneid tuhandeid riskigrupi esindajaid. See on nii suur populatsioon ja nad paiknevad kõikjal ühiskonnakihtides, et viiruse levik jõuab nendeni ühtlaselt vastavalt levimuse kasvule. Seega saame oma prognoosiga ennustada, kuhu haiglaravi jõuab.

Kas me tahame olukorda, kus pimesoole lõhkemine öösel viib päris tugeva mürgistuse ja eluohtliku seisundini, sest pole kedagi opereerima kutsuda?

Nakatuda võiva rahva „otsasaamist“ ei ole sel hooajal veel oodata (teise laine järel on ca 15-20% mittevaktsineeritutest antikehadega, seega „jagub“ ka kolmanda laine jaoks piisavalt vaktsineerimata inimesi). Keskmise stsenaariumi alusel jõuame me 600–700 haiglasviibijani novembris. Kas see on teisel või neljandal nädalal, ei oma sügavat sisulist vahet. Taas jõuavad meieni uudised sellest, kuidas koroonapatsientidega kiirabiautod peavad reas ootama haiglate juures, et keegi varem haigestunu eest ära sureks ja saaks uue sisse võtta. Plaaniline ravi on peatatud ning tuhanded inimesed istuvad kodus ärevuses: kas nende puusaoperatsioon juhtub sel või järgmisel aastal, kas sapipõie lõikus ootab või tuleb sinna minna erakorralise meditsiini kaudu ning kas siis on enam midagi teha või jääb vaid viimaste päevade lugemine?

Kas nüüdne olukord tuleb ette tuttav? See on olukord, mis meil oli märtsis ning mis Lätis on praegu (nende nakatumine läks meist mööda mõnda aega tagasi ja nad on meist tempos umbes kaks nädalat ees). Lätis on juba antud inimestele soovitus tuletada meelde elementaarne meditsiin, kuna EMO-sse ei pruugi olla võimalik varsti enam minna. See tähendab, et noor pere, kes satub avariisse ning vajab kiirelt elupäästmist, ei saa seda, kuna kõik kiirabiautod on täis koroonapatsiente. Isegi kui kiirabi jõuab sündmuskohale, ei pruugi olla ühtegi vaba operatsioonisaali või tuleb viia patsiente teise Eesti otsa. Kas me tahame olukorda, kus pimesoole lõhkemine öösel viib päris tugeva mürgistuse ja eluohtliku seisundini, sest pole kedagi opereerima kutsuda? See tähendab, et haiglaravi käestminekul hakkavad kannatama absoluutselt kõik, kes mingilgi moel haiglaravi vajavad. Mina kukkusin näiteks märtsis tõuksiga oma õla puruks ja olingi õhtu läbi kodus, kuna polnud kindel, et EMO-s abi saaksin. Järgmisel päeval siiski läksin ja õnneks sain abi, kuid me olime sellele momendile väga väga lähedal, kus ma oleksingi katkise õlaga (mis polnud eluohtlik) istunud tohututes valudes päevi kuskil haigla koridoris.

Mis teeb praeguse olukorra kevadest erinevaks?

Kaks tähtsat asjaolu. Esiteks deltatüve nakkuskordaja R0, mis on umbes 7 (tuletan meelde, et algsel Wuhani tüvel oli see ca 2,5–3, UK tüvel ca 4) ehk viirus leiab varem või hiljem üles absoluutselt kõik inimesed. Seega lootus, et minuni ta ei jõua, võib-olla põhjendatud vaid inimesel, kes elab kuskil keset metsa ja kellegagi kunagi kokku ei puutu. Teiseks ei ole meil praegu märts. Meil on oktoober. Nakkushaiguste aktiivperiood kestab kuni märtsi-maini. Kui kevadel võisime me loota, et karmid meetmed ei pea kestma kaua, kuna ka hooajaline trend pigem viib langusele, siis nüüd on selle ajani pool aastat. Keskkond töötab meie kahjuks, mitte kasuks.

Seega kaaluge tõsiselt, kas Facebookis ja mujal sotsiaalmeedias leviv informatsioon on piisavalt tõenduspõhine võtmaks riski, et satud ise abivajaja olukorda ja abi ei saa? Kas on tõesti nii suur risk minna ja teha vaktsiinisüst ära ning panustada nii enda tervise säilimisse kui ka ühiskonna üldisesse toimimisse? Palun olgem ratsionaalsed. Jah, ei tasu unustada, et vaktsineerimise järel võib esineda tõesti mõningast ebamugavust (minul oli õlalihase valu ning üks päev palavikku). Aga koroonahaigust peavad kõik, keda ma tean ja kes seda põdesid, üheks kõige hullemaks asjaks, mida nad on kogenud ja ei soovi seda enam kunagi ega kellelegi. Isegi kui nad olid lihtsalt kodus ega vajanud haiglaravi.

Valitsusel ei ole jäänud enam väga palju „leebeid“ meetmeid, mida rakendada. Edasi tuleb minna laussulgemiste teed, tõenäoliselt mingi hetk ka vaktsineeritutele, kuna lihtsalt kontrollimatu levik on nii mastaapne.

Me oleme kolmanda laine üheteistkümnendas tunnis. Valitsusel ei ole jäänud enam väga palju „leebeid“ meetmeid, mida rakendada. Edasi tuleb minna laussulgemiste teed, tõenäoliselt mingil hetkel ka vaktsineeritutele, kuna lihtsalt kontrollimatu levik on nii mastaapne. Läti moodi komandanditund ja kõigi kohtade sulgemine on karm ja see ei kestaks mõni nädal, vaid tõenäoliselt kevadeni. Mida see teeb meie majandusega, on hea küsimus. Sellele tasuks mõelda ka oma vaktsineerimisotsust tehes.

Kellel on veel kõhklusi, soovitan vaadata Eesti Noorte Teaduste Akadeemia Facebooki-lehelt või Kust sa tead YouTube’i kanalist või ka mitmetest teistest allikatest väga häid lühiklippe vaktsineerimise ja viiruse osas. Need on selged ja lihtsad. Kui kõhklete endiselt, kas vaktsineerimine on teile või mitte, siis pöörduge oma perearsti poole, temaga ju suhtlete kõigi teistegi terviseküsimuste osas ja usaldate endale määratud ravi. Tõesti – pingutame nüüd nii, et valitsus ei peaks riiki sulgema meie endi eest. Mõtleme oma peaga, nagu palju soovitatakse.