Eesti muutmine algab igast eestimaalasest enesest

Kuidas taastada Eesti soov püüelda parima poole ja mitte leppida maailma provintsi staatusega? Taastada Eesti soov midagi teistele pakkuda – see, mille pärast Erik Moora hiljuti ja täiesti õigustatult südant valutas?

Me võime muret ja kurbust tunda Eesti riigi pärast, aga kui tahame päriselt muutust, siis ei piisa üleskutsetest, et olgu Eesti rohkem nii-ja naasugune. Mitte mingit muutust ei tule, kui me ei lähe tagasi iga üksiku eestimaalase tasandile. Teisisõnu – kui unistame, et Eesti sooviks olla lahkem ja parem, eeskujuks ja teenäitajaks, siis ei saa muidu, kui et omaenda seesmisest vaimsest provintslikkusest ja alaealisusest väljarabelemise peaks isiklikuks sihiks võtma iga siinne elanik. Ja olgugi potentsiaalselt parem palk või välisinvesteeringute kasv sellel teel kenadeks teetähisteks, peaks püüdlus selles suunas olema väärtus omaette.

Jah, soovitud kuvandit Eestist võib välismaal mõnda aega müüa ja ülal hoida ka käputäit vastavate omadustega tegelasi või ettevõtmisi presenteerides. Ent – Abe Lincolnit tsiteerides - võib lollitada kõiki inimesi mõnda aega ja mõnd inimest kogu aeg, kuid ei saa lollitada kõiki inimesi kogu aeg. Kampaanialikkus paistab läbi ja kaunist kuvandist visiseb õhk välja sel hetkel, kui reklaamtegelastest kellegi värskus kaob, vastasmärgilised eestlased suurema tähelepanu endale saavad või kui mõni muumaalane siiakanti elama satub.

Seega, kui tahame, et Eesti sooviks olla eeskujuks ja edendajaks maailmas, siis võiks mõelda, kuidas saada see mõte ja soov iga eestimaalase pähe ja südamesse. Kuidas kasvatada võsukesi teadlikult eeskujuks olema, arengut püüdlema ja teiste elu paremaks tegema? Tundub lihtne, aga ikkagi – olgem ausad, meil kõigil on kõvasti arenguruumi, et oma lastest nii endast kui teistest lugupidavaid viisakaid ja samas õige asja eest väljaastumisvalmis inimesi kujundada. Alustada saab täitsa pisikestest: juba lasteaialapsukesed jäävad mõttesse, kui küsida, et kas nii nagu sina praegu tegid, võiks käituda kõik teised ka?

Iga suur siht saab alguse konkreetsetest käitumistest. Kui me pole rahul Eesti avaliku elu tegelaste kärkimise, udutamise või valetamisega, siis – palun väga – oleme alustuseks neist paremad. Mina, täna ja kohe. Kõigiga, mitte ainult sõpradega. Ei õigusta enda valesid ja lollusi, ei valeta end ka netis õilsamaks ja targemaks. Ehk tasub vahel üldse eneseväljenduses natuke tagasi tõmmata, nii ühismeedias kui pärisilmas. Tõsi, selle jaoks peaks kuidagi välja juurima paljudele pähe pesa teinud uskumuse, et toorete tundmuste ja mõtete väljapurskamine on igal ajahetkel sobilik ja vaimse tervise jaoks kasulik.

Või kui teadlikult igaüks meist mõtleb, kuidas iga päev õppida ja katsetada midagi natuke uut? Uus oskus, keel, harjumus, iga päev natuke rohkem lugeda ja mitte mugavustekste (selliseid, mida silm ja aju on juba ammu seedima harjunud). Kasvatada endas tarkuse-ja maailmamõtestamisnälga, muuta näljaseks ka järeltulijaid. Ma ei tea, millist kampaaniat selleks vaja oleks. President Karis kuulutas oma sihiks eestimaalaste tarkuse edendamise, seeme on olemas. Aastaid tagasi on seatud sihiks veenda inimesi selles, et Euroopa Liitu astumine on õige mõte. Kui soovitaks mõtestada rahulolevast ja empaatiasoovita oma naba vahtimisest lahtisaamist samasuguse riiklikult olulise teemana nagu Euroopaga liitumist, saaks ehk riigi kõige targemad pead välja mõtlema, kuidas rahvale vaimseks edasiliikumiseks hoogu anda.

Ehk tasub vahel üldse eneseväljenduses natuke tagasi tõmmata, nii ühismeedias kui pärisilmas.

Eelneva juurde käib aktsepteerimist vajav tõsiasi on seegi, et taolisel teel on kukkumisi ja valu küllaga. Et need on elu osa, mitte ületamatud ja iga hinna eest vältimist vajavad vaimsed traumad. See omakorda tähendab, et lastele antakse kaasa oskused, kuidas peale kukkumisi tõusta. Oskused, mille aluseks peab lastel olema raudkindel teadmine, et kodu on turvaline ja hooliv sadam, kust mitte ei tõugata jõuga maailma päästma vaid tekitatakse selle vastu loomulik huvi ning kuhu alati oled tagasi oodatud. See kõlab liiga naiivselt, idealistlikult? Võibolla. Ometi on sellisete väärtustega perioode olnud nii maailma kui Eesti ajaloos.

Teistele andmise, paremaks püüdlemise tee valik ei pruugi tulemuseks anda kõrgeimaid skoore õnnelikkuse skaalal, aga mis siis. Need, kes valivad sihiks aina õnnelik ja rõõmus olemise, ei tee naljalt midagi, mis mõnusat olekut rikkuda võib – nad ei võta riske, nad ei astu ette ega välja. Nende fookus on enda mõnul, mitte tähendusrikkal elul ja edasiliikumisel. Aga ometi on üks klassikalisi soovitusi depressiooniga kimpus inimestele: mine teiste sekka. Mitte selleks, et haledust oodata vaid selleks, et neile midagi head teha. Isegi siis, kui sa pole üldse kindel, et sul midagi pakkuda on. Ära jää ootama, mil oled august väljas, oled parim, endas kindel, ideaalne ja kindlasti rõõmsas tujus – mine kohe.

Mu lemmik juutuuberist netiemme Kristina Kuzmic on kirjeldanud seda, kuidas ta peale lahutust, kahe väikese lapse emana, töötuna ja rahaliselt väga kehvas seisus olles mustast masendusest välja sai. Ta teadis, et kui ta ka midagi muud ei oska, siis süüa teha ikka - ja otsustas kokata võimalikult odava raha eest võimalikult palju maitsvat toitu ja kutsuda inimesi enda juurde õhtust sööma. Mitte sõpru, ta saatis lihtsalt info laiali – kellelgi kuskil on ikka kõht tühi või üksildane olla. Kahtles muidugi, et paistab imelik, kes see ikka tuleb või tahab. Aga tuldi. Ja pärast kuuldud tänusõnad olid just need, mis elule värvi päriselt ja hoo tagasi andsid.

Mitte miski ei takista meil – ei riigina ega igaühel eraldi – proovida olla rohkem nagu see Kristina.