Tiiu Valgemäe, erialalt psühhiaater, paneb saiad ahju.
„Ma olen siin nagu praktikal. Esimest korda elus näen lähedalt, kuidas on olla alkohooliku naine. Veel praegu, vanas eas!“ (Tiiu on Simsonist seitse aastat vanem.)
Kuu aega võib Simmiga olla kõik kõige paremas korras ja siis võib tulla Simmil tahtmine lõõgastuda. Õhtul väikese käraka teha, auru välja lasta.
Tiiu: „Alguses natuke. Mis see ikka teeb!
Aga kui esimesed milligrammid on veres, registreerib aju selle ära ja vajadus alkoholi järele kasvab. Simm pole tipsutaja. Kui Simm joob, siis kõvasti. Simmi joomasööstud võivad kesta nädalaid – kuni keegi ta sealt välja aitab. Ise ta enam järje peale ei saa.“
Simm ei saanud esimese korraga kunstiinstituuti sisse.
Aasta oli 1979, Simm oli kakskümmend.
Mõtles, et läheb dessantvägedesse, õpib korralikult kaklema.
Aga ei lastud õieti prisjaga’tki ära anda, kui löödi masinatesse ja sõtta minek! Simm oli kaks aastat Afganistani sõjas. Õppis kaklema, röövima, tapma.
Ja sõjamälestustest ta enam lahti ei saa.