Norrakas Ketil Bjørnstad on üks haruldane loojahing – virtuoosne pianist ja helilooja, kodus nii klassikas kui džässis. Ma olin aastaid jumaldanud tema muusikat (eriti koostööd hiljuti lahkunud Ameerika tšellisti David Darlingiga), kui lugesin empaatilist ja eluselget intervjuuraamatut näitlejatar Liv Ullmanniga ja targaks küsijaks osutus Ketil Bjørnstad! Selgus, et lisaks muusikukarjäärile on ta ka tuntud kirjanik, kelle teoseid tõlgitud kümnetesse keeltesse.

Diana Leesalu lavastus „Muusikale“ Tallinna Linnateatris põhinebki Bjørnstadi autobiograafilise Vindingu-triloogia esimesel osal. See on noore pianisti Aksel Vindingu kujunemislugu 1960ndate Oslos.

Paradoksaalsel kombel on „Muusikale“ etendus, kus on suurt rõhku pandud... sõnale. Sõnu on liiga palju, ja muusikat liiga vähe, kuigi kogu raamat räägib muusikale elamisest, muusika lohutusest, väest, aga ka karmist haardest, mis nõuab ohvreid.