Marc Ribot: olen postfalliline kitarrist, kes ei pea erekteerunud nuia laval pikalt ette sirutama!

Möödunud nädalal Jõulujazzil esinenud legendaarse Ameerika kitarristi Marc Ribot’ga vestles enne Kumu kontserti Priit Hõbemägi.

Marc Ribot (67) on kultusmainega Ameerika džässkitarrist, kelle puhul on lihtsam üles lugeda neid megastaare, kellega ta koos mänginud ei ole, kui neid, kellega ta on. Ribot’ agressiivsus toob meelde Soome kuulsa bändi Sielun Veljet, aga meeleolusid on Talking Headsist kuni Tom Waitsini. Jõulujazzile saabus ta oma kolmeliikmelise ansambli Marc Ribot’s Ceramic Dog koosseisus, kus peale tema mängivad ­basskitarrist ­Shahzad ­Ismaily ja löökriistamängija Ches Smith. Kõik kolm on virtuoosid, aga lisaks sellele ka muusikalised teisitimõtlejad ja mässajad. Marc andis ka kitarri-improvisatsiooni õpitoa. Küsisin, kes olid kõige tublimad õpilased.

„Kõige parem muusik sessioonil ei olnud mitte mõni mees ja kitarrist, vaid üks noor naine, klahvpillimängija (püüab nime meelde tuletada), Kirk... Kirk...“

Kirke Karja?

Täpselt! Kirke Karja! Fantastiline, imeline muusik!

Kuidas üldse õpetada improvisatsiooni?

Just kõige olulisemaid asju on väga raske õpetada. Kuidas õpetada kartmatust? Ah, ausalt? Mõni inimene mängib täieliku eneseusaldusega, teine kardab teha vigu. Kuidas sa õpetad inimest oma vigu mitte kartma?