Hiljuti Pariisi külastades lasin ennast kaasa mee­litada ühe väikese punase ukse taha. Kok­teilid nimega Tatar, Peet, Tomat, menüüks kõvakaaneline köide. Igal viljal, mis kokteili sisse maandus, on oma mahekasvataja, kellega raamatus pikk intervjuu. Algul ei saanud ma mitte midagi aru, aga kui hakkasin taipama, meeldis see koht mulle aina rohkem. Loksutas mõtted lahti, pani hinge laulma ja ideed lendama. Vahel peab ikka välismaal käima.