Livia Ulman ja Andris Feldmanis: molutamine on aju-uuringute järgi väga vajalik ning kosutav tegevus
Muutused
Paljude tarkade inimeste suurim nõrkus on arvamus, et elu läheb kogu aeg hullemaks ja inimesed lollimaks. Paljusid hirmutab, et maailm pole enam ühel hetkel nende nägu. Rahuldust näib pakkuvat usk, et „omal ajal“ oli kõik palju paremini ja pärast mind tuleb üsna suure tõenäosusega veeuputus. Teatava nostalgia all kannatame me kõik, aga leppimine, et asjad pole halvemini või paremini, vaid lihtsalt teisiti, annab vabaduse loota ja vaimustuda. Sest see, millega me võrdleme, pole ju tegelikkus, vaid ähmane mälupilt, mis on iga nurga alt vaadates veidi erinev.
Avalik luksus
Molutamine
Pikka aega on molutamist ekslikult nimetatud prokrastineerimiseks, oluliste asjade edasilükkamiseks. Võib-olla see sõna – „molutamine“ – ei ole ka kõige õnnestunum, sest viitab veidi ebaväärikale mittemidagitegemisele. Aga võib-olla on see just väga õnnestunud kirjeldus, sest tuleneb (vist) sõnast „molu“ ja kätkeb sõna otseses mõttes oma molu sees olemist. See pole päris kuulatamine, see pole ka mõtisklemine, see pole ka otseselt puhkamine. See on… molutamine, ja aju-uuringute järgi väga vajalik ning kosutav tegevus. Meie pika molutamise karjääri jooksul on hakanud ka tunduma, et sellel on äärmiselt oluline seos isikliku vabaduse ja ruumiga. See on isiklik luksus.
Lugemine
Paari minutiga haaratavad artiklid ajaloost, neuroteadusest, mindfulness’ist, life hack’idest jne on toredad ja teevad meist kõigist targemad inimesed (vähemalt nädalaks ajaks, sest väga palju kauem aju kõiki neid uudseid teadmisi meeles hoida ei suuda), aga – piinlikult pretensioonikas küll – kõige paremad on ikkagi pikad süvenemist vajavad lood, mis panevad elama ja tunglema sügavad kihistused ajus.