Iraani kunstnik Bita Razavi: tunnen sellist külge Eestist, mida paljud eesti kunstnikud ei tunne

Kadri Karro usutleb Bita Razavit, kes on üks kahest tänavusel Veneetsia kunstibiennaalil Eestit esindavast kunstnikust.

Teheranis sündinud ja vaheldumisi Soomes ning Eestis elav Bita Razavi (38) põimib oma loomingus elu ja kunsti sellisel viisil, mis paneb tahes-tahtmata kaasa mõtlema. Helsingis koristajana töötades pildistas Razavi Soome kodusid, kust võis alati leida ühe firma – Iittala tooteid. Põlissoomlaste esiletõusu ajal abiellus Bita reaktsioonina nende agendale oma soomlasest koolivennaga. Ja tegi sellest oma lõputöö Soome Kunstiakadeemias. Razavi väiksest majast Eesti põhjarannikul, mida ta on jõudumööda renoveerinud, sai osa näitusest „Balti remondimuuseum“ Liivi muuseumis Alatskivil. Bita on usutlenud tuntud soome kunstnike vanemaid, et saada teada, mida nad mõtlevad oma laste kunstist ja kuidas seda oma sõnadega seletavad. Ta on toonud oma näitusele inimeste loomingu, kellel pole ametlikus kunstimaailmas kohta. Sel kevadel astub aga Bita Razavi ise väga olulise ja ametliku sammu kunstimaailmas, sest koos Kristina Normaniga esindab ta aprillis algaval 59. Veneetsia kunsti­biennaalil Eestit.

Bita, sa sündisid Iraani pealinnas Teheranis. Mis tõi su Soome ja hiljem Eestisse?

Ma sattusin Soome üsna juhuslikult. Õppisin Teheranis klassikalist muusikat, mängisin klaverit. Tegin muusikat dokumentaalfilmidele ja sealtkaudu tekkis huvi dokumentalistika vastu. Tegime koos ühe sõbraga filmi, mis sai üsna edukaks ja valiti mitmele festivalile. Sellega seoses käisin varastes 20ndates esimest korda välismaal. Selleks ajaks, kui muusikaõpingud lõpetasin, huvitas mind liikuv pilt ja video rohkem kui miski muu.

Soome oli 2007. aastal üks väheseid riike, kus oli tasuta ingliskeelne kõrgharidus. Sain Soome Kunstiakadeemiasse sisse erialale „Time and space based art“ ja kolisin Helsingisse.

Miks sa Iraani õppima ei jäänud?

Iraani üldise olukorra tõttu tahab enamik inimesi, kes seda endale vähegi lubada saab või selleks mingi viisi leiab, riigist lahkuda. Paljud inimesed ei tea või ei teadvusta endale, et inimesel, kes elab Iraanis, on väga vähe võimalusi ükskõik kuhu reisida. Ja haridus on üks vähestest põhjustest, mis võimaldab viisat saada.